Meie tee on Jumala käes

Üks lugu räägib, et keegi muldvana memm küsinud juhatust, et kuhu see tee viib. Talle vastati, et ei viigi kuhugi, ikka ise tuleb minna. Memm oli mõelnud pisut ja lausunud: «Kuigi noorus on kaugele maha jäänud, aga Jumal käib ikka minuga», ja läinud edasi. Osvald Tärk on kirjutanud: «Tulevik on meie päralt, aga tee on Jumala käes ja mis Temalt tuleb, on parim. Tema ei nõua ka, et peaksime kandma kukil tulevaste aegade varustust, tema ise kannab seda meie eest ja annab niipalju kui me vajame. Meile piisab Tema armust.»
Meenutan aastatetagust kogemust, mis sai mulle osaks, kui seisin nõutuna teelahkmel, teadmata suunda, kuhu edasi liikuda. Liikuda tuli, paigale jääda ei saanud. Mind julgustas olukorda palves Jumala kätte andma prohvet Jesaja: «Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed» (Js 55:9).
Piiblis on piisavalt näiteid, kus inimene hüüab Jumala poole ja Jumal vastab. Alati mitte küll inimesele oodatud ega arusaadaval viisil, kuid ometi nõnda, kuidas on kõige õigem. Ettekirjutused iga konkreetse elujuhtumi jaoks küll puuduvad, kuid mida enam me oma vaimset inimest Jumala sõnaga toidame, seda enam hakkame mõistma tema tahet. Hakkame justkui aimama, millisel suunal põleb punane, millisel roheline tuli. Ja kui selle järgi oleme oma valiku teinud, tuleb südamesse rahu. Vale valiku puhul paisub rahutus suuremaks ja küsimus jääb üles.

Kui Jumal minu ellu tuli, olin ametis ühes Võrumaa koolis kunstiõpetajana. Sellest kujunes probleemide pundar, sest ma ei suutnud ega pidanud ka õigeks seda varjata. Direktriss oli aga ateist ega lubanud mul Piiblit kooli kaasa võtta. Täiesti mõeldamatu olnuks seda lastele ette lugeda. Kuid tuli minu sees põles täie leegiga, nii et ma ei saanud seda eneses hoida ega varjata. See oli liiga suur ja põletas mind.
Palusin Jumalalt lahendust. Ja ühel südaöisel tunnil lahendus tuligi. Ärkasin unest, sest oleksin justkui kuulnud mulle öeldud lauset: «Neile, kes vahetavad hobuseid!» Unesegasena ei taibanud ma selle lause mõtet ega sedagi, kes seda mulle ütles. Püüdsin uuesti uinuda, kuid taas kordus sama, mulle nii arusaamatu lause.
Paar nädalat hiljem, kui seisin hommikupalvusel kirikus altari ees, sain järjekordse sõnumi. Mu suletud silmade ette ilmus vaevumärgatav tume põld, täis mutimullahunnikuid. Ma vaatlesin seda ja märkasin, et minupoolsest servast hakkab sellele põllule levima valgus.
Mida kauem ma seal kinnisilmi seisin, seda tugevamaks muutus valgus ja seda kaugemale see levis. Viimaks muutus see kauniks kuldkollaseks päevalillepõlluks. Tohutult suur põld! Imeline pilt! Siis aga oleks justkui keegi mulle öelnud: «Need on päästmata perede päästmata lapsed. See on sinu töö tuua need lapsed minuni!»
Pikkamööda hakkasin taipama, et see oligi vastus mu palvele ja et need kaks asja kuuluvad kokku. Sain aru, et ma istun vales kaarikus ja sõidan vales suunas. Sellelt kaarikult tuleb maha hüpata, leida uus nn hoburakend ja sõita hoopis teises suunas. Järsku oli täiesti selge, et see oli Jumal, kes nõnda mind juhtis. Juhindudes sellest, esitasin lahkumisavalduse, teadmata midagi oma edasisest saatusest. Mu südames oli aga endiselt vastupandamatu soov töötada lastega. Ideaalis nägin, et võiksin neile lugeda Jumala sõna ja selle läbi suunata lapsi nägema ilu ja mõistma kunsti olemust.

Edasine asjade areng oli hämmastavalt kiire. Avanesid kõikvõimalikud uksed, leidusid ruumid, tulid lapsed ja tööd alustas kristlik lastekunstistuudio Krisepto. Praegu mäletavad veel vähesed seda nime, kuid töö, mille Jumal mulle oma põneva lause ja pildiga andis, kestab siiani edasi Tartu Pauluse kiriku juures. Laste imelised piibliteemalised maalid on aastaid kaunistanud ka kirikuseinu.
Jaanuari alguspäevil algas kirikus suurremont, mille tulemusena saab kirikusaal oma esialgsetesse mõõtmetesse, s.o poole võrra suuremaks. Siinkohal meenub ühe hea usukaaslase tunnistus. Kui ta pildistas mälestuseks remondieelset kirikut, siis tuli talle südamesse selline sõnum, et see kipsist vahesein, mis ateistliku propaganda ajal kirikusse ehitati, lahutas koguduse kõige pühamast paigast – altarist, kus asus kord Kristuse kuju.
See kirikusaal on justkui sümboliks Vana Testamendi aegsest templist. See polnud juhuslik, et muuseumi ladu paigutati sellele poolele, kus asus altar, ja kogudus suruti kõige pühamast paigast välja ning nende vahele ehitati sein. Nagu templi vahevaip, mis eraldas püha paika kõige pühamast paigast.
Nüüd on see sein juba lammutatud, nii nagu Jumal käristas ülalt alla lõhki vahevaiba, kui Kristus ristil suri (Mt 27:51). Ja kui Jumal lubab, saab kogudus minna taas kõige pühamasse paika. «See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu vaimu läbi, ütleb vägede Issand» (Sk 4:6).

Ajal, kui kirikus käib remont, toimuvad koguduse jumalateenistused krüptis, mis ei mahuta kaugeltki kogudust ära. See mure kutsus mitmeid ustavaid koguduseliikmeid selle pärast palvetama. Üks vanem usukaaslane, kes Jumala ees palves seisis, sai põneva ilmutuse.
Ta nägi enda ees suurt valget risti, mis kõrgus taevani. Rist hakkas tema ees liikuma ja tema järgnes sellele koos suure hulga valgeisse rüüdesse riietatud (Talle ehk Kristuse veres puhtaks pestud) inimestega. Rist liikus ees ja rahvas järel ning suundus Pauluse kiriku poole.
Kui jõuti kirikule lähemale, tekkis küsimus, kuidas see suur ja kõrge rist nii madalast kirikuuksest sisse mahub. Kuid siis tuli talle teadmine, et Jumalal on kõik võimalik. Ja sündis, et rist läks uude suurde valgesse renoveeritud kirikusse uksest sisse, jäi sinna seisma ja kõrgus kuni laeni. Ja kogu see valgesse riietatud rahvamass täitis kiriku.
«Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.» ( Js 35:10)
Inimene ei pea oma teed teadma, piisab sellest, kui seda tunneb Jumal, ja me võime teda usaldada. Tema on meie aegade tagatis ja abi küllus.

 

 

 
 

Liive Koppel,
kunstnik