Riigikogu valimisteni 4. märtsil on aega vähem kui pool aastat. Erakonnad on alustanud kandidaatide nimekirja rivistamisega. Ettepanekuid kandideerida on tehtud ka vaimulikele.

Õiguskantsler Allar Jõks on öelnud 5. oktoobri Maalehe intervjuus, et «2007. a parlamendivalimised tulevad oma populismis, ebaseaduslikes, ebaeetilistes ja ebaausates vahendites kordades räigemad».

Milline oleks vaimulike roll valimisvõitluses: osaleda või olla, tasakaalustada või tagasi tõmbuda. Eesti Kirik tahab eeloleval perioodil vahendada kirikuinimeste seisukohti teravaks kujunevaks valimisvõitluses.

Alustuseks pöördusime titulaarpraost Eenok Haameri poole.

EK

 

Eesti Kiriku toimetusest helistati mulle ja paluti sõnumikku. Riigikogu valimised hakkavad lähenema ja jälle vaatavad erakonnad lootusrikkalt vaimulike poole. Nende lootus tundub olevat ahvatleda vaimulikke peibutuseks valijatele ehk häältekogujaiks.

Kas ainult häältekogujaks?

Mõni jääb siiski ainult häältekogujaks. Võib-olla on see sedasi kavandatud?

Tundub olevat ju väga üllas, et koguduste vaimulikud ja aktiivsemad liikmed kandideerivad valimisnimekirjades Eesti parlamenti. Midagi on juhtunud meie poliitikutega, rahvas ei taha neid enam usaldada. Prooviks õige välja pakkuda neid, kes pole päris poliitikud.

Tõepoolest, on põhjust arvata, et vaimulikel on veel mingi lugupidamist vääriv ja sobiv maine paljude inimeste meelest. Kas oleks tõesti võimalik nende kaasamise kaudu parandada seda, mis on rikutud. Meie hulgas on kindlasti neid idealiste, kes arvavad, et nad kaasa lüües võiksid midagi parandada.

Mul ei ole õigust ütelda, ärge minge või minge. Püüan pisut mõtiskleda selle üle.

Arusaamise kujunemisest

Pöördelisel ajal olin ise päris kõvasti poliitikas sees. Olin muinsuskaitseliikumises juba klubide teisest kokkutulekust 1987. a jaanuaris Tallinna Kinomajas. Kolmandal Keilas ja ka neljandal, ära keelatud kokkutulekul Tarvastus oli mul osa täita. Tegutsesin EELK muinsuskaitse klubis Portaal. Lõin kaasa Eesti Haridusseltsi loomisel ja Eesti Haridusnõukogus, kus kuulusin juhatusse. Olin Eesti Kongressi liige ja ka seal jäin omamoodi pildile.

Üksteist kuud tegutsesin Kadriorus Eesti Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli nõunikuna kuni president Meri ametisseastumiseni. Võtsin osa Eesti Vabariigi Piirivalve taastamisest ja olin veel mitu aastat nende kirjas vaimulikuna. Olen olnud Jõgevamaa esimese ja seni viimase maakonna volikogu liige ja Mustvee Linnavolikogu liige koguni kaks perioodi. Seal aga jäi mu osaks peamiselt lepitada,  et saaks edasi töötada.

Tõsisemalt hakkasin meie rolli üle poliitikas järele mõtlema siis, kui Rakvere teatris toimus Eesti Kristliku Liidu üldkogu. Selle käigus hakati suunduma kristlik-demokraatliku erakonna poole. Üks mu ametivend ütles mulle üldkogu vaheajal seal teatri õuel, et enamus on otsuse langetanud ja sul tuleb nüüd erakonda astuda. Vastasin talle, et ei saa seda teha.

Koosoleku käigus ütlesin, et vaimulikuna pean olema kõigi koguduseliikmete jaoks, erakonna liikmena aga ei pruugi vastaserakonna liige, kes kuulub mu kogudusse ja tahaks pihtile tulla, mind enam usaldada. See tekitas mõneski palju pahameelt, sest oli neid, kes arvasid, et nüüd tuleb kindlasti erakonda astuda. Olgem ausad, et olime kõik üsna eufoorilised ja ootasime kiireid lahendusi ka jumalariigi suunas. Tagasi vaadates peame siiski tõdema, et sellist arengut, mis on tänaseks välja kujunenud, me ei oodanud.

Me polegi analüüsinud, miks see nii juhtus. Ometi oli toona nii hulgaliselt vaimulikke asja juures. Tõenäoliselt oli palju entusiasmi, aga vähe järelemõtlemist ja vähe palvet. Ei jäänudki aega, sest tuli aina olla väljas ja tegutseda. Arvasime seda vaimulikuks ärkamiseks. Oli aga ainult surve alt vabanemise puhul toimunud vedru väljalöök, mis olukordade stabiliseerumise järel tagasi, harjunud pessa, tõmbus.

Vajame rahu ja leppimist

Olen jälginud edaspidiseid arenguid. Võib-olla tõesti peaks üks või mõni vaimulik olema riigikogus nagu soolaks.

Milline oleks nende ülesanne? Rahvas ehk sooviks, et selles ajuti järjest ägedamaks minevas parteidevahelises kisklemises aitaks keegi tuua rahunemist ja leplikkust. Nende võimalik panus, kuidas saaks see nähtavale tulla? Nad ei saa ju olla sõltumatud, vaid peavad kuuluma erakonna koosseisu ja olema kuulekad oma erakonna tahtele. Selles näengi suurimat probleemi.

Ka mind on püütud agiteerida mitme Eesti erakonna ridadesse astuma ja erinevates nimekirjades kandideerima. Oli periood, mil mu koduuks ühe erakonna esindajad välja laskis ja peatselt pidi uued sisse laskma. Sõnum neile kõigile oli aga üks.

Vaimulikuna pean olema kõrgemal parteimeelsusest, pean olema iga inimese jaoks, ka partei poliitiliste vastaste jaoks. Ja kõige suurem probleem on siis, kui partei tahe ja Jumala tahe kokku ei lange. Mu südametunnistus peab Jumala ees puhtaks jääma.

Vaatan murelikult neid, kes kiriku liikmete või töötegijatena kandideerivad valimistel. Märkan, et nad kuuluvad erinevatesse erakondadesse. Kas ka see pole kirikusse kuulujate endivaheliste arusaamatuste põhjuseks? Kusagil ikka võivad välja lüüa poliitilised erimeelsused.

Tõenäoliselt on suurem kasu ja tulemus palvetamisest ja süvenemisest osaduses oma Issanda Jeesusega. Sooviksin, et sellele jaksaksime ennast rohkem panustada. Kui jumalariik on seespidi meie sees, siis saab hakata ta ka välja paistma.

Ütelda aga, et minge kandideerige või ärge kandideerige, ei ole minu meelevallas. Igaüks peab oma südametunnistusega seisma Jumala ees ja nõu küsima Temalt. Ma ei kujuta ette, et keegi ristiinimene saab astuda nii tähtsa sammu ilma, et ta oleks Jumalaga nõu pidanud. Lepitada ja üksmeelele julgustada ei saa me siiski enda jõust. See õnnestub siis, kui Issand meisse annab leppimise Vaimu.

Või peab meile tulema surve väljastpoolt? Huvitav on lugu grusiinlastega, kes omavahel kisklesid, aga kui Venemaa hakkas nüüd Gruusiat ähvardama, siis äkitselt suudavad nad olla üksmeelsed.