Mõistuse kaitseks

Olen veendunud, et haridusnõuete alandamine vaimulikele, mille üle viimasel ajal on palju arutatud, mõjuks meie kirikule saatuslikult. Kuna kirikuõpetaja peab töötama ajaloolise piiblitekstiga, eeldab see korralikku akadeemilist pagasit.

Kirjutamise üheks ajendiks sai mulle Enn Auksmanni arvamusartikkel «Teoloogia ja tarkus – vaid mäng» (EK nr 45), teiseks ajendiks aga Eesti Kiriku kodulehel külalisteraamatu külastamine, kust leidsin järgmise «nalja»: «Mõista, mõista, kes see on? Raamatukoormaga eesel. Vastus: elu- ja kogudusevõõras teoloog, koguduse õpetaja, kes kirikulistele oma jutlustega tänuväärset akadeemilist unerohtu jagab.»

Loen sageli erinevaid internetikommentaare, sealhulgas Delfit, ja tean, et need ei esinda avalikku arvamust laiemalt, vaid üksnes teatud ühiskonnakihi seisukohti ja mentaliteeti. Enamasti ei ole need seisukohad minu jaoks eriti arvestatavad, sest ainuüksi vulgaarne keelepruuk, mida suur osa kommenteerijaid kasutab, ei anna tunnistust kommentaatorite kõrgest intelligentsusest.

Oleksin võinud samuti suhtuda Eesti Kiriku külalisteraamatust leitud teksti, kuid paraku ei saa seda teha, sest näen selle taga probleemi, mis on vaevanud mind pikka aega.

Julgegem olla ausad

Tean, et paljude kirikuinimeste hulgas on levinud arusaam, et probleemidest kirikus ei tuleks rääkida, kuid ma ei pea sellist hoiakut õigeks. Kirikus on probleemid nagu igas teiseski inimkoosluses ja ainus võimalus neid lahendada on neid endale teadvustada.

Teadvustamine algab probleemide sõnastamisest ja minu käesolev kirjutis on katse sõnastada ja teadustada ühte probleemi, mida seni ei ole veel Eesti Kiriku veergudel käsitletud.

Meie kirikul on palju muresid: kiriku liikmeskonna vähenemine, vaimulike puudus, millele ka Enn Auksamann oma arvamusloos tähelepanu juhtis, vaimulike ja koguduste majanduslik toimetulek jne. Kõik need on tõsised küsimused, millest on palju kirjutatud ja räägitud, kuid probleem, millega ma üha teravamalt nii kirikutöös kui ka akadeemilises tegevuses kokku puutun, on antiintellektualism.

Mõistus – Jumala suur and

Juba antiikfilosoofid rõhutasid, et mõistus on see, mis eristab inimest loomariigist ja kuna nad käsitlesid Jumalat kui mõistuslikku printsiipi korrastatud maailmas (kosmoses), väitsid nad, et inimese mõistuslikkuses avaldub tema sugulus jumalusega. Selle Platoni ja stoikute arusaama võtsid modifitseeritud kujul üle ka kirikuisad Eirenaios, Aleksandria Clemens ja Augustinus, väites, et inimese jumalanäolisus, millest räägib Piibel, avaldub inimese võimes abstraktselt mõelda.

Ka keskaja üks suuremaid kristlikke mõtlejaid Aquino Thomas rõhutab mõistuse tähtsust, öeldes, et mõistus on inimese põhivahend Jumala tunnetamiseks.

Martin Luther on öelnud mõistuse kohta küll palju kriitilisi sõnu, kuid ta ei pidanud usku ja mõistust teineteist välistavateks vastanditeks – ta oli vastu vaid mõistuse pidamisele viimaseks instantsiks usuküsimustes. Jaatades mõistuse osatähtsust teoloogias ja rõhutades eriti kriitilise mõtlemise vajalikkust ka usuküsimustes, sai varasel uusajal just tänu luterlusele võimalikuks ajaloolis-kriitilise piibliuurimise tekkimine.

Katoliku kirik muutis ajaloolis-kriitilise piiblitõlgenduse normatiivseks alles 1943. aastal. Paljud nimekad 20. sajandi evangeelsed ja katoliiklikud teoloogid on rõhutanud, kuivõrd oluline on ka usus mõistmine. Mõistmine on aga võimalik vaid tänu mõistusele, mis jääb oluliseks Jumala tunnetamise vahendiks vaatamata oma poolikusele ja rikutusele patu poolt.

Meil peaks olema teoloogidena vaid nii palju vaimset alandlikkust, et tunnistada: meie jumalatunnetus on poolik ja see, mida me teoloogiliste õpetustena või ka dogmadena sõnastada suudame, on Jumala suhtes parimal juhul vaid tuhm kujutis vaskpeeglis (1Kr 13:12). Paraku on see vaid pilt kõverpeeglis. Kuid see ei ole põhjus, et loobuda katsest sõnastada seda, mis jääbki viimselt öeldamatuks.

Usk vajab mõtestamist

Et inimene on mõistusega olend, kes tahab maailma mõtestada, siis tahab seda teha ka kristlane, ja on loomulik, et ta tahab mõtestada ka oma usku. Kindlasti leidub inimesi, kes pole selles küsimuses kuigi nõudlikud, kuid on ka neid, kes ei rahuldu lihtsate ja ühemõtteliste seletustega.

Olen kohanud küllalt kristlasi, kes heidavad kirikule ette seda, et kirik ei suuda pakkuda neile intellektuaalselt veenvat ja tänapäeva inimese maailmapildiga arvestavat usukäsitlust. Neid inimesi häirib fundamentalistlik piiblitõlgendus, antropomorfistlik jumalakäsitlus, Piibli taustaks olev mütoloogiline maailmapilt ja mineviku ühiskonnakord (näiteks patriarhaalne peremudel).

Mul on kahju, et meie kirik ei võta selliseid inimesi tõsiselt, aga see on viga, sest sõnum Kristusest on mõeldud kõigile inimestele, sealhulgas ka haritud ja kriitiliselt mõtlevatele inimestele. Selle asemel, et selgitada, et ristiusu tuum – õpetus lunastusest Kristuse kaudu –, ei sõltu taolistest asjadest, jutlustatakse inimestele ikka veel mütoloogilist maailmapilti ja seda, et Piibli taustaks olev ühiskonnakord on igaveseks ajaks Jumala poolt seatud ja normatiivne ka tänapäeva kristlastele.

Üksnes sellisel taustal on mõistetavad hierarhilise peremudeli jutlustamine ja arutelud teemal, kas naine, keda Jumal selleks on kutsunud, võib toimida vaimulikus ametis.

Antiintellektualism – kiriku nõrkus ja haigus

Olen pidanud oma elu jooksul kohtuma paljude koguduseliikmete ja vaimulikega, kes halvustavad mõistust, mõtlemist, haridust ja haritust. Selleks leitakse isegi vastavad piiblisalmid, näiteks 1Kr 1:18 jj või Kl 2:8, unustades ära poleemilise konteksti, milles need sõnad on öeldud (piibliteadlastele polegi päriselt selge, millist algkristluse suunda esindasid Korintose «targad» või Kolossa «filosoofid»).

Paljud meie vaimulikud ütlevad uhkusega, et nad on praktikud ja mitte teoreetikud. Ei saa nõuda, et iga kirikuõpetaja oleks samal ajal akadeemiline teoloog, kuid kuna kirikuõpetaja peab töötama ajaloolise piiblitekstiga, eeldab see temalt korralikku akadeemilist pagasit ja ma olen veendunud, et haridusnõuete alandamine vaimulikele, mille üle viimasel ajal on palju arutatud, mõjuks meie kirikule saatuslikult.

On oluline, et oskaksime tuua kuulutust Kristusest väga erinevate inimesteni, sealhulgas ka nendeni, kes on intellektuaalselt nõudlikumad. Meie kogudustes on küll inimesi erinevate ootuste ja vaimsete eeldustega, kuid olen nõus ühe vana ametivennaga, kes on öelnud, et koguduse ülehindamine on väiksem pahe kui tema alahindamine.

Kui meie kirik tahab, et tema kuulutust võtaksid tõsiselt ka need, kes ei ole võimelised leppima lihtsate ja lapsemeelsete seletustega, vaid kes tahavad midagi rohkemat, peab ta hakkama võtma tõsiselt ka nende inimeste ootusi ja küsimusi ning kriitilist mõtlemist. Ehk on see meie kiriku suurim misjoniväljakutse?

Jaan Lahe,

,

Viimsi koguduse õpetaja ja Usuteaduse Instituudi õppejõud