Särasilmne laps kesk suurte inimeste vaidlusi

Haridus- ja teadusministeeriumi algatus muuta erakoolide tegevuskulude katmise põhimõtteid on tekitanud elavat vastukaja. Kelle jaoks oodatult, kelle jaoks üllatavalt. See, et erakoolid ja nende ühendused kujutavad enestest üha tugevamat ja häälekamat jõudu, on juba iseenesest positiivne märk sellest, et ollakse õigel teel. Teel, mis tähendab mitmekesist koolikorraldust ning mis tugineb kindlaid väärtusi kandvatele aktiivsetele kogukondadele ja perekondadele.
Kas nendes praegustes vaidlustes ühelt poolt ministeeriumi ning teiselt poolt koolipidajate, lastevanemate ja erahariduse arengule positiivselt kaasa elavate inimeste vahel leitakse sobiv lahendus, seda näitab lähitulevik. On ju ka mitmed valitsuse ning valitsusliidu liikmed olnud eelnõu suhtes kriitilised.
Kuivõrd eelnõu teemal on juba väljendatud meedias argumenteeritud ja põhjalikke seisukohti, ei hakka ma siinkohal ise analüüsima eelnõu sisu, jõustumisaega, kristlike koolidega seotud õiguslikke erisusi ja muudatuse mõjusid. Küll aga järgnevalt mõnedest märksõnadest, mis debati käigus on minu enda jaoks oluliseks saanud.
Exceli tabel ei ole finantsjuhtimisel kindlasti mitte negatiivne instrument. Sellesse on võimalik sisse kirjutada ka need numbrid, et 5754 erakoolis õppiva lapse peale tuleks eraldada kaheksa kuu tegevuskuludena 4,8 mln eurot. Nagu teisalt ka selle numbri, et Lilleküla staadioni juurdeehitusele eraldatakse 5 mln eurot. Suure jalgpallisõbrana ei ole mina selle eraldise taunija, küll aga iseloomustab see otsustusvalikute keerukust poliitilises protsessis.
Palju suuremat muret teeb aga asjaolu, kui see 5754 jääbki otsustajate jaoks pelgalt numbriks tabelis, selmet näha terve  linnatäie jagu särasilmseid lapsi endi ees, kes kõik soovivad usinalt õppida ning kasvada täisväärtuslikeks inimesteks ja riigikodanikeks. Iga lapse jaoks, kes peab jätma maha armastatud õpikeskkonna, kui kool tuleb sulgeda või kui lapsevanema jaoks hakkab õppemaksu tasumine käima üle jõu, on see  emotsionaalne üleelamine koos raskesti vastatava miks-küsimusega.
Eelnõu üks põhiküsimusi on selles, mis on riigi, omavalitsuse, koolipidaja ja lastevanemate kohustused. Analoogiline jaotus on tavapärane tegelikult kõigi riiklike otsustuste juures. Olukorras, kus kogu Eesti elanike arv on samaväärne paljude maailma linnade või isegi linnaosade elanike arvuga, tõusetub minu jaoks tihti küsimus meie mõtteviisi kapseldumisest – sageli ei olegi nagu võimalik otsustada nii, kuidas võiks rahvas toimida ühe ühtehoidva kogukonnana, lähtudes ratsionaalsetest lahendustest, vaid tuleb joonistada kindlate eraldusjoontega kaste. Kas unistus sellest, et riik – see olemegi meie, ja et riik on meie kõigi ühine looming, võiks olla määratud täituma?
Elame aegadel, mil püütakse leida sõbraliku Eesti retsepti. Tuntakse muret, kuidas võiksid Eestis kohaneda teiseusulised ning kuidas eestlased kohanevad nendega. On üllatav, kui harva taibatakse näha nende väljakutsete positiivses lahendamises kristlike erakoolide või ka usundiõpetust andvate munitsipaalkoolide rolli. Stereotüübiks näib olevat, et usuõpetus kapseldab maailmapilti.
Kui tahetaks vähegi süveneda, siis ilmneb tegelikkuses hoopis vastupidine. Ning kui kellegi jaoks on arusaadavam vaadata asju Exceli tabelist, siis oleks ka sealt selgelt näha, kui suure summa hoiaks riigi jaoks kokku kristlike erakoolide püsiv toetamine võrreldes sallivusaktsioonide korraldamisega.

 

 

 

 
Erik Salumäe,
jurist