Otsides armulist Jumalat …

Miks luterlus on hea, mis on Lutheri pärandis kõige olulisem? Umbes sellises sõnastuses esitas Tallinna praost Jaan Tammsalu küsimuse reformatsioonikongressil.
Küsimus oli küll adresseeritud kongressi äsja lõppenud osa «Usupuhastus, inimene ja ühiskond» lektoritele, aga laienes auditooriumile ja kujunes siinkirjutaja meelest tüviküsimuseks kahepäevasele usuteaduse instituudi korraldatud kongressile tervikuna. Küsimus on, milles seisneb Lutheri tähtsus ja luterluse tähendus. Meie jaoks. Täna.
Kõik ettekandjad vastasid sellele omal kombel, lähtudes fokuseeritud vaatenurgast. Ristiinimese vabadus, kristlase vastutus, emakeelne jumalasõna, isiklik kontakt Loojaga …
Kahe päeva ettekanded tõid mõjusalt esile usupuhastuse pärandi oma suuruses ja sügavuses, panid imestama ja imetlema selle vilju meie ajas. Sealjuures – kui vähe me seda või teist enda meelest enesestmõistetavat nähtust oskame seostada ligi viissada aastat tagasi kulmineerunud sündmustega.
Kuivõrd oskavad meie koolitegelased seostada haridusideaali, mis Eestis kohati lausa religioosse paleuse võtab, reformatsiooni tulemusega? Mil määral annavad poliitikud aru, et just Lutheri arusaam ristiinimese vabadusest lõi aluse demokraatiale ning kujundas kodanikuühiskonna idee? Tõi veendumuse, et inimene on vaba, et teenida teist inimest. Luther rõhutas asjaliku ja arutleva mõistuse rolli, mis on tänapäeval demokraatlike riikide lipukirjaks.
Reformatsioonist jäi sõelale see, et Jumala radikaalse armastuse nõuet tuleb vahendada reaalse elutegevusega. Kui kõht on tühi, on parim evangeeliumikuulutus jagada leiba. Täna peame elementaarseks, et riigi ja kiriku ühishuviks on lahendada sotsiaalseid probleeme.
Kongressi lõpusirgel lavale palutud arutlusringis osalejad püüdsid kokku võtta kahe päeva jooksul kõlama jäänut. Toomas Paul nimetas Lutherist kõneldes tema innukust otsida oma armulist Jumalat.
Martin Luther otsis kaua. Täitis selleks kõiki rituaale, andis Jumalale lubadusi ning karistas ennast, kui arvas, et pole kõiges piisavalt vaga ja vääriline. Läks kloostrisse ja viljeles askeesi. Ja ometi – rahu jõudis ta südamesse alles apostel Pauluse kirjade uurimisel, avastades, et Jumala arm vabastab. Vabastab inimese ligimese teenimiseks. Et olla kristlane, Kristuse järgija, selleks peab elama praktilist elu. Iga amet on Jumala teenimine, arvas Luther. Me nõustume, rääkides protestantlikust tööeetikast.
Hiljuti alanud reformatsiooni teema-aasta suurim väärtus ongi ehk panna meid mõtisklema Lutheri pärandi ja luterluse tähenduse üle. Virgutada meid lahti mugavustsoonist.
Ja lõpetuseks veel üks ilus mõte reformatsioonikongressilt: kuna luterlus sündis kriitilisest meelest, siis olgem ka enda suhtes kriitilised. Olen nõus. Ärgem peljakem refleksiooni. Ärgem kartkem vajadusel tunnistada, et midagi on viltu, midagi oleks vaja muuta. Ka Martin Luther tegi seda. Ecclesia semper reformanda est (kirik on alati uuenev).

 

 

 

 
Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja