Käesoleva essee eesmärk ei ole kedagi
kritiseerida ega süüdistada, vaid kutsuda üles diskussioonile inimesi, kellel
on mure meie kiriku ja tema tuleviku pärast ning kes tunnevad, et nende
kutsumuseks on misjon. Ka ei esita käesolev kirjutis Martin Lutheri Ühingu,
vaid üksnes autori seisukohti ja mõtteid.

Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on
igal tegevusel taeva all: aeg vaikida ja aeg rääkida. Kg 3:1,7b

Käesoleva essee eesmärk ei ole kedagi
kritiseerida ega süüdistada, vaid kutsuda üles diskussioonile inimesi, kellel
on mure meie kiriku ja tema tuleviku pärast ning kes tunnevad, et nende
kutsumuseks on misjon. Ka ei esita käesolev kirjutis Martin Lutheri Ühingu,
vaid üksnes autori seisukohti ja mõtteid.

Meie kirikul on palju muresid ja probleeme,
millega tuleb tegelda: kiriku liikmeskonna vähenemine, koguduste majanduslik
toimetulek, ühe osa meie ühiskonna mõistmatus kiriku ja ristiusu suhtes – kui
nimetada vaid mõningaid raskemaid. Usun, et kristlastena ja vaimulikena
muretseme me kõik oma peatselt 90aastaseks saava kiriku oleviku ja tuleviku
pärast. Nõnda olen minagi alates oma õpingutest pastoraalseminaris mõelnud meie
kiriku valupunktide üle, kuid olen seni sel teemal kirjutanud vaid ühe artikli
(vt «Mõistuse kaitseks», EK nr 49, 29. november 2006, lk 3).

Ilmlikustumine

Mõni aeg tagasi vestlesin ma meie
peapiiskopi Andres Põderiga ja küsisin temalt, kas peaksin võtma sõna, kui
näen, et kirikus on probleeme, mis mind puudutavad, ning nähtusi ja tendentse,
mida ma ei saa pidada õigeks. Peapiiskop vastas, et seda teha on lausa minu
kohus. Julgustatuna meie kirikujuhi mõistvast ja toetavast suhtumisest sündis
ka käesolev artikkel.

Kiriku liikmeskonna kahanemine ja inimeste
eemaldumine kirikust ei ole üksnes Eesti probleem, vaid on iseloomulik
enamikule Euroopa (sealhulgas ka nn vana Euroopa) riikidele, kusjuures see
puudutab nii suuri evangeelseid kirikuid kui ka maailma suurimat kristlikku
konfessiooni, roomakatoliku kirikut. Kiriku liikmeskonna vähenemine ja ristiusu
mõju nõrgenemine – ilmlikustumine ehk sekulariseerumine – on üks 20. sajandile
iseloomulikumaid vaimseid suundumusi Euroopa religioonimaastikul, kuid
kindlasti tuleb olla nõus nende religioonisotsioloogidega, kes rõhutavad, et
sekulariseerumine ei tähenda religioossuse kui sellise, vaid üksnes
traditsioonilise kirikliku religioossuse kahanemist, kusjuures seegi on riigiti
erinev (vt Urmas Petti, «Usulise maastiku kirjeldamisest sekulariseerumise
mõiste abil». Teoses: «Kristuse täisea mõõtu mööda. Pühendusteos Jaan Kiivitile
65. sünnipäevaks». Tallinn 2005, lk 287–305).

Erinevad sotsioloogilised uurimused
näitavad, et ka praegu leidub eurooplaste hulgas arvestatav protsent inimesi,
kes usuvad mingi «kõrgema jõu» olemasolu või inimhinge surematust. Need on
puhtalt religioossed uskumused, s.t ideed, mida pole võimalik teaduslikult
tõestada, vaid saab üksnes uskuda (või mitte). Samas ei ole need uskumused
midagi ristiusule eriomast, vaid esinevad ka paljudes teistes (kui mitte lausa
enamikus) religioonides, mistõttu varauusaegsed teoloogid liigitasid need n-ö
üldinimliku, universaalse religiooni ilmingute hulka.

Ja kui lisada neile veel sellised
uskumused, nagu usk karmasse ja hinge ümbersündi, mis on samuti paljude
eurooplaste (sealhulgas eestlaste) poolt sügavalt omaks võetud, kuid pärinevad
ristiusuvälistest traditsioonidest, hinduismist ja budismist, siis võib öelda,
et meie religioosset vaimsust mõjutavad juba pikemat aega ka teistest
usunditest ülevõetud ideed ja uskumused.

Euroopa «religiooniruum» ei ole ammu enam
pelgalt kristlik. Sünkretism, s.t erinevate usundite ideede omavaheline
segunemine, on samuti üks meie ajale väga iseloomulik vaimne suundumus. Kui
lisada sellele veel arvukate (ja mitte ainult kristliku taustaga) uususundite
tekkimine ning ka mitmete vanade traditsiooniliste usundite (eriti islami)
pooldajaskonna kasvamine, siis ei saa mingist religioossuse kahanemisest
Euroopas juttugi olla. Üksnes religioosne pilt on 20. sajandil varasemaga
võrreldes oluliselt muutunud.

Olukord Eestis

Nagu juba alguses vihjasin, ei erine Eesti
olukord oluliselt muu Euroopa omast. Üksnes inimeste hulk (võrreldes kogu
elanikkonna suurusega), kes ei kuulu ühtegi kirikusse ega pea end ühegi usundi
järgijateks, on meil protsentuaalselt suurem kui enamikus teistes Euroopa
riikides, mis on andnud põhjust rääkida Eestist kui ühest Euroopa
ilmlikustunumast maast. Miks see nii on, sellel on oma ajaloolised põhjused,
mis peituvad osaliselt meie lähiajaloos (nõukogude okupatsioon ja selle
religioonipoliitika), osaliselt ulatuvad aga tagasi veelgi varasemasse
ajalukku.

Olen käsitlenud seda teemat oma Postimehes
ilmunud artiklites «Eestlaste usukartus on alusetu müüt» (nr 80 (4354), 8.
aprill 2005, lk 12), «Eestlaste usukartus põhineb eelarvamusel» (nr 33 (4307),
9. veebruar 2005, lk 14) ning «Veel ükskõiksusest ja hirmust» (nr 40 (4314),
17. veebruar 2005, lk 17). Püüdsin neis artiklites näidata, et nõukogudeaegses
koolis õpetatud kontseptsioon eestlaste põlisest vihast ristiusu vastu ei pea
ajalooliselt paika, kuigi praegu põhjendavad ja õigustavad teatud grupid
ühiskonnas oma kristlusevaenulikku hoiakut just sellele müütteooriale
tuginedes.

Samas tõin ma (eriti viimasena viidatud
artiklis) välja ka ühe joone, mis eristab Eestit enamikust teistest Euroopa
riikidest, ja selleks on sallimatus ning viha religiooni (eriti kristluse ja
kiriku) suhtes. Selles veendumiseks ei ole vaja lugeda Delfi kommentaare,
piisab vaid inimestega suhtlemisest. Mujal Euroopas asendab vaenulikkust pigem
külmus ja ükskõiksus.

Teoloogid on otsinud lahendusi

Ilmlikustumine on olnud probleemiks
paljudele 20. sajandi teoloogidele ja vaimulikele ning nad on otsinud ka
lahendusi. On kerge öelda, et sekulariseerumine on protsess, mis toimub
«ajaloolise paratamatuse» sunnil ja et me ei saa selle vastu midagi teha.
Tavaliselt seletavad kirikuinimesed sekulariseerumist inimese üha kasvava
patususe ja süveneva eemaldumisega Jumalast, kuid taoline «progresseeruva
regressi teooria» tundub mulle isiklikult kuidagi müütiline ega näi olevat
usutav.

Olles teoloog ja eitamata inimese patusust,
julgen kahelda, kas inimkonna ajaloos on olnud perioode, mil inimene on olnud
«vähem patune», kui ta on praegu (selle uskumine eeldab, et ajaloos on olnud
kord «usuajastu», millest me pidevalt eemaldume), ja julgen kahelda selleski,
et mõnda kirikusse kuuluvad inimesed on «vähem patused» kui näiteks kristlased,
kes ei pea end seotuks ühegi konkreetse konfessiooniga. Paraku kasvab Euroopas
ka selliste inimeste hulk. Seepärast usun ma pigem religioonisotsiolooge ja
ajaloolasi, kes seletavad sekulariseerumist teatud sotsiaalajalooliste
põhjustega, mida ma siinkohal ei saa ruumipuudusel põhjalikumalt käsitleda.

Minu jaoks on julgustav, et 20. sajandil on
olnud mitmeid mõjukaid evangeelseid teolooge, kes ei ole hinnanud tänapäevast
ilmlikustumist üksnes mandumisena ja taganemisena Jumalast, vaid on näinud
selles ühest küljest küll tõsist probleemi, mis raskendab kiriku kuulutustööd,
ent on tauninud selle hukkamõistu usutaganemisena ning näinud selles hoopis
väljakutset kirikule.

Sellised teoloogid on olnud näiteks
Dietrich Bonhoeffer, Rudolf Bultmann, Paul Tillich ja Friedrich Gogarten,
kellest esimene jõudis arusaamiseni, et sekulariseerumine on märk sellest, et
maailm on saanud täisealiseks. Täisealisus tähendas Dietrich Bonhoefferi jaoks
inimese vabanemist autoriteetide (sealhulgas ka kiriklike autoriteetide)
eestkoste alt ja vajadust pakkuda inimestele ristiusukäsitlust, mis on
võrreldes varasema ajaga täiesti uus. Bonhoefferi meelest saab sellist
lähenemist pakkuda vaid «piibellike mõistete mittereligioosne
interpretatsioon», mis ei tähenda traditsioonilise kristliku terminoloogia
hülgamist, vaid selle «tõlkimist» uutesse, 20. sajandi inimestele
mõistetavatesse kategooriatesse.

Sarnaseid mõtteid on avaldanud ka Rudolf
Bultmann, kelle kurikuulsa demütologiseerimisprogrammi põhiideeks oli, et
ristusu sõnum on edastatud meile läbi antiikse maailmapildi, mis erineb
oluliselt tänapäeva inimese omast. Bultmann nimetab seda maailmapilti
mütoloogiliseks, kuid tuleb rõhutada, et müüdil ei ole tema jaoks seda
tähendust, mis tal on tavamõistes – see ei ole muinasjutt ega väljamõeldis.

(Järgneb.)

Jaan Lahe,

Viimsi Püha Jaakobi koguduse õpetaja, Tartu
ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teaduse doktorant