Näärikuises valguses
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 18. jaanuar 2017 Nr 3 /
Lumevalgus, millest aasta lõpusirgel jõuludeks valmistudes unistasime, saabus, aga nihkega vana kalendri pühadeks. Maa on valge ja valgust tuleb päevast päeva jõudsa kukesammu võrra juurde ka päikeselt, mis igal hommikul nõks varem meid virgutama saabub.
Näärikuu edenedes kogunesid möödunud neljapäeval, 12. jaanuaril Lõuna-Eesti palvushommikusöögile Tartu linna ja piirkonna maakondade usu-, poliitika-, majandus-, haridus- ja kultuuritegelased. Tegemist on kuue aastaga traditsiooniks kujunenud sündmusega, mis tänavu keskendus meid kõiki aina enam puudutavale küsimusele, kuidas vastata kurjusele.
„Palvushommikusöögil arutame, mis on meie püsiväärtused, kuidas reageerida kurjusele, vastata levinud ebakindlusele või kas on olemas vaimulikke väärtusi, mis aitavad leida konstruktiivse edasimineku tee,“ rääkis Eesti palvushommikusöögi toimkonna koordinaator Triin Rait, täpsustades, et kohtumise eesmärk oli tekitada dialoog kogu Eestit puudutavates alusküsimustes nagu väärtushinnangud, noorsugu ja perekond.
Üritust juhtis piiskop Joel Luhamets. Auesimeheks tituleeritud Tartu linnapea Urmas Klaas meenutas koosviibijatele oma sõnavõtus, et muutus algab meist enestest ja alles siis saame oodata, et ka maailm me ümber liigub paremuse suunas.
Tartu meeriga oli nõus külalisesineja Viinist. „See piir, mis lahutab kurja heast, ei ole kuskil eemal, vaid jookseb meie südames,“ kinnitas hommiku peakõneleja dr Christian Hofreiter oma ettekandes „Võida sina kuri heaga“. Dr Hofreiter oli Eestis teist korda, eelmisel korral kõneles ta 2015. aastal riigikogus toimunud palvushommikusöögil.
Teoloogiadoktor Hofreiteri päevakava oli Eestis tihe. Lisaks palvushommikusöögi ettekandele pidas ta Tartu ülikoolis loengu usulistest küsimustest seoses kannatuse ja ebaõigluse probleemiga, samuti sai teda kuulata kõrgema usuteadusliku seminari ja Akadeemilise Teoloogia Seltsi korraldatud konverentsil „Kolm reformatsiooni: evangeelium muutuste keskel“.
Liina Raudvassar
