Tõelise vabaduse poole
/ Autor: Urmas Nagel / Rubriik: Juhtkiri / Number: 8. märts 2017 Nr 11 /
Möödas on nädal, kus öeldi palju ilusaid, kõlavaid, tarku ja kohustuslikke sõnu. Lauldi vanu rahvuslikke laule ja katsetati uutega. Saadi kokku sõprade ja aatekaaslastega.
Selle aasta maikuus tahab kirik kokku tulla oma kongressil. Möödub 100 aastat rahvakiriku loomisest ja kuigi kristlik kirik on siinmaal olnud hulga varem, tähendab see viimane sajand ikka vägagi palju. Meil on oma kirik omal maal valdavalt oma rahva seest võrsunud vaimulikkonnaga.
26. ja 27. mail saavad kokku vaimulikud, kirikumuusikud ja koguduste esindajad. Nii et kolm ühes. Ilmselt räägitakse palju ilusaid, kõlavaid, tarku ja kohustuslikke sõnu. Lauldakse vanu koraale ja lubatakse midagi harjumuspärasemat ka noore inimese kõrvale. Pidutsetakse, saadakse kokku. Sõnad on tähtsad. Ei ole ükskõik, missugused on me sõnad. Sõna on ju vägev elustaja. Sõna on ka julm tapariist. On muidugi lugematult palju tühje sõnu, mis üksnes väsitavad ja risustavad meie hinge ja eetrit. Neist sõnadest katsume hoiduda.
Vaimulike konverentsi juhatusel on ülesanne korraldada vaimulike konverents sel aastal tavatus formaadis. Viie tunni sisse peavad mahtuma ettekanded ja sõnavõtud. See tähendab, et saame osa üksnes kahest ettekandest. Ettekandjateks on dr Anne Burghardt, kes oma ettekandes „Luterlik kirik globaalsest perspektiivist nähtuna“ püüab mõtestada luterluse hetkeseisu maailmas ja oikumeenilistes seostes. Dr Thomas- Andreas Põder peab ettekande teemal „Luterluse hetkeseisust ja tulevikuperspektiividest Eesti näitel“. Nii et meie oma kontekst ja arengud.
Mõlema ettekande järel on aega aruteludeks, mis, usun, tõotavad tulla põnevad. Oleme ju üks üsna kirju seltskond, aga kuigi mulle ära kulutatud ja vanutatud loosung „Erinevus rikastab“ väga ei meeldi, siis ometi on üksjagu põnev kogeda, kuidas meie erinevused mingil salapärasel viisil suudavad laulda ühist laulu Jumalale. Vähemasti on konverentsi juhatusel niisugune lootus ning senised konverentsid ja muud kokkusaamised on seda lootust ka toetanud.
Need, kes tahavad rohkem aega koos veeta, saavad koguneda juba 25. mai õhtul. Siis on aega seltsieluks ning pole ju mingi saladus seegi, et ega me liiga palju üksteisega kokku ei saa. Ilmselt on see siiski enamikule meist osaduse toetamiseks vajalik.
Õhtul saadakse juhatuseesimeeste ja kirikumuusikutega kokku pidulikul õhtusöögil Tartu Ülikooli muuseumi saalis. Igapäevases kirikutöös oleme ju koos. Kõiki töötegijaid on väga vaja. Kunagi pole meil liiga palju inimesi, kes vastutuse võtavad. Kunagi ei ole liigseid, kes oma andidega ei saaks lisada põnevaid värve ja mustreid meie usuvaipa.
Kogumikust „ Kuhu lähed, Maarjamaa“ saame teada, et Eestis on usklikke 20% ja usu poole kalduvaid inimesi 26%. Samas ateismi poole kalduvaid 10% ja veendunud ateiste 7%. Esimesed numbrid on võrreldes 2010. aastaga pisut suurenenud, viimased pisut vähenenud. Nii või teisiti on enamik meie kaasteelistest väljaspool kirikut ja kui siia juurde panna veel meie demograafiline situatsioon, siis pole meil tõesti suurt millegagi kiidelda. Põhjust pessimismiks aga võiks küll olla, kui numbritesse kinni jääda. Tänu Jumalale ei juhi meid mitte numbrid või ajastu pained. Vähemasti mitte ainult ja eeskätt.
Iga põlvkond peab oma jaa ütlema Kristusele. Iga sugupõlv peab kuulma Kristusest. Tema on meie vabaduse allikas ja tõeline teetähis. „Mina olen tee, tõde ja elu,“ ütleb Jeesus. Vaimulikud ja kirikutöötegijad on siis paremal juhul teenäitajad, teele viitajad, kindlasti kaasaskäijad ja otsijad. Meil on suur vastutus. Meil on raske ja ilus töö teha: juhtida inimesi tõelise vabaduse poole Kristuses. On väga tähtis, et me ei takerduks selle maailma püünistesse ega kulutaks oma energiat „tontidega“ võitlemisele. Ehk annab kiriku kongress ja toimuv vaimulike konverents selle sees meile kõigile uusi impulsse ja usujulgust elada kristlasena siin väikesel maal väga väikese rahva hulgas, kus ometi on juhtunud nii palju suurt ja põnevat, et suuredki on sunnitud meid tähele panema ja tundma huvi, mida kõik on Jumal oma rikkusest sellele rahvale jaganud.
Urmas Nagel,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees