Luther ja inimõigused: üks väike paradoks
/ Autor: Mart Rannut / Rubriik: Arvamus / Number: 3. jaanuar 2018 Nr 1 /
Meie reformatsiooniaasta ristus 10. detsembril rahvusvahelise inimõiguste päevaga ning seetõttu on põhjust meenutada reformatsiooni mõju ka inimõiguste arengule.
Kuigi Luther alustas oma võitlust väärnähtuste vastu kirikus küllaltki institutsionaalselt ja regionaalselt piiratult, olid sel kontrollimatud sotsiaalpoliitilised tagajärjed kogu maailmas, kujundades osaliselt ka kaasaja maailma pale.
Tänapäeval suhtume usuvabadusse, sallivusse ja erisuste tunnustamisse kui normaalse ühiskonna põhijoontesse. Vähem mõtleme sellele, kust need väärtused alguse on saanud.
Üheks vastava ideevaldkonna „arendajaks“ oli ka Piiblis esinev Kyros / Küüros II, kelle edikti on Piiblis mainitud kolm korda (2. Ajaraamat ja Esra). See edikt andis loa taastada Jeruusalemmas tempel ning templiteenistused, suuremas ajakavas aga ehitada uuesti üles Iisraeli rahvus ning luua keskvõimu ja vähemusrahvuse koostööl põhinev haldusmudel.
Individuaalsetele usulistele õigustele pani paar tuhat aastat hiljem aluse Martin Luther, kes esitas alternatiivi sellele, kuidas Kirik oli siiani tõlgendanud Piiblit. See viis Piibli tõlgenduse vabanemiseni katoliku kiriku alt ning mitte ainult ühe alternatiivi kujunemiseni, vaid üldise õiguseni erinevatele tõlgendusvõimalustele, mis lõpuks viiski paljude erinevate arusaamisteni vastavalt igaühe prioriteetidele.
16. sajandi oludes ei olnud usuasjad lihtsalt kommunikatsioon inimese ja Jumala vahel, see hõlmas võimusuhteid ja suhtlust teistega, ostmist ja müümist, haridust ja moraali. Seega alternatiiv Piibli tõlgendamises tähendas kogu ühiskonna senise struktuuri lõhkumist. Koos ühtse vaimse autoriteedi lagunemisega viis see paratamatult vägivalla ja sõdadeni, mida Luther ise heaks ei kiitnud.
Nii imelik kui see ka ei ole, võime just reformatsioonist alates jälgida sekularisatsiooni ja kiriku riigist lahutamist. See omakorda vähendas usu rolli inimese igapäevaelus selle individualiseerimise kaudu, mida vaevalt Luther soovis. Kristlase vabadus defineeriti ümber universaalse usuvabadusena, mis kehtib mitte ainult luterlasele või ka katoliiklasele, vaid samamoodi ka muslimile ja ateistile. Seega on Luther paradoksaalselt meie formaalse sekulaarse ühiskonnakorralduse alusepanijaid.
Mart Rannut,
keeleteadlane
