Ruti raamatu lugu

Ruti raamat on Piiblis Kohtumõistjate raamatu järel.

Raamatu alguses kirjutatakse, et kirjeldatud sündmused toimusid „päevil, kui kohtumõistjad mõistsid kohut“ ehk siis üle tuhande aasta enne Kristuse sündi. Kirjaliku vormi on raamat saanud siiski sadu aastaid hiljem.
Raamatu sisu, keele ja vormi abil ei ole võimalik kindlaks määrata täpset kirjutamise aega, aga tõenäoliselt on tekst kirja pandud umbes aastatel 300–400 eKr. Selliseks arvamuseks annab alust seegi, et heebrea kaanonis kuulub Ruti raamat nn Kirjutiste loetellu. Raamat on kindlustanud viimase teosena oma koha selles kaanonis.
Vana Testamendi kõige vanema ja hinnatuma osa moodustas Toora ehk seadus (viis Moosese raamatut). Järgmise osa moodustasid prohvetite raamatud. Kolmandat osa Vanast Testamendist kutsuti kirjutisteks. Selle alguses olid Psalmid, Õpetussõnad ja Iiobi raamat.
Neile järgnesid pidustuste rullraamatuteks kutsutud Ülemlaul, Ruti raamat, Nutulaulud, Koguja raamat, Estri raamat. Viimase osa kirjutistest moodustasid Taanieli raamat, Esra raamat, Nehemja raamat ning Esimene ja Teine Ajaraamat. Pidustuste rullraamatuid loeti sünagoogi teenistustel vaid teatud pühadel. Ruti raamatut loeti ilmselt saagi kogumisele järgnevatel pidustustel.

Iisraellaste suhe moabidesse
Ruti raamat kuulub tarkuskirjutiste ritta, sest talle on omane teatud ajatus. Seda toetab ka raamatu stiil, mida sageli on nimetatud novelliks. Novell on lühike ja otsekohene jutustus, mis keskendub ühele sündmusele või meeleseisundile. Novell tuleneb suulise jutustamise traditsioonist. Kui Idamaades sooviti kõnelda asjast rõhutatult, pandi see jutustuse vormi.
Ruti raamatu sündmused on seotud peamiselt Petlemmaga, aga taustal on Moabimaa, mis on Surnumerest ida pool olev mägine ala.
Arvatakse, et moabid on Loti järglased (1Ms 19:37). Moab oli kuningriik, millel oli oma kuningas ja valitsus. Vana Testament peab seda rahvast sageli Iisraeli vaenlaseks. Vaenulikkuse lähtepunktiks oli moabide vaenulik suhtumine iisraellastesse, kes ei saanud minna Moabimaa kaudu tõotatud maale (4Ms 21 ja 5Ms 2).
Iisrael allus 18 aastat Moabile (Km 3:12–14). Hiljem Saul allutas Moabi ja võttis selle oma valitsemise alla. Taavet käitus moabidega julmalt (2Sm 8:2), kuigi nad olid enne teda kaitsnud (1Sm 22:3–4). Vaenu jagus sajanditeks, kusjuures tegu oli pigem röövretkedega ja sissisõdadega (2Kn 13:20).
Karmi suhtumist moabidesse kirjeldab seadus: „Ammonlane ja moab ei tohi tulla Issanda kogudusse, isegi mitte kümnendas põlves ei tohi nad tulla Issanda kogudusse, mitte iialgi. Ära küsi mitte iialgi nende õnnest ja heast käekäigust kogu oma eluaja!“ (5Ms 23:4,7). Ruti raamat annab moabidesse suhtumisest siiski teistsuguse pildi.
Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on Moabi aladelt leitud 59 küla (918–322 eKr). Moab kaob mõne sajandi pärast kaardilt täiesti. Siiski on võimalik, et moabid ühinesid nabatealastega.
Moabis teeniti jumalat, kelle nimi oli Kemos. Tegu oli Kaananimaale omase viljakusjumalaga. Saalomon püstitas välispoliitilistest kaalutlustest lähtudes Kemosele ohvrikünka ka Jeruusalemma. Joosua hävitas selle mõne sajandi pärast (1Kn 11:7, 13:2, 2Kn 23:13).
Niikaua kui Moabi ala oli asustatud, tegeldi seal põllumajandusega, aga tegu oli ka lammaste karjatamise piirkonnaga (2Kn 3:4). Moabi keel oli heebrea keele sugulaskeel või isegi heebrea murre, millest iisraellased said aru. Sellest annab tunnistust Mesa kivi, milles on talletatud kuninga aruanne valitsemise kohta.

Ruti raamatu liigendus
Loo alguses kirjeldatakse valitsevat olukorda (Rt 1:1–5). Petlemmast pärit olev Elimelek on näljahäda tõttu kolinud koos oma naise Noomi ja kahe pojaga Moabi väljadele. Pereisa sureb ja pojad abielluvad moabi neidudega. Kümne aasta pärast surevad ka pojad. Noomi on nüüd üksi oma miniatega.
Raamatu teises osas kirjeldatakse kodumaale naasmist (Rt 1:6–22). Keset koduteed palub Noomi, et miniad naaseksid oma rahva juurde. Miniad on esialgu vastu, kuid siis on Orpa nõus naasma, Rutt aga ei taha Noomit maha jätta. Rutt tõotab elada koos Noomiga ja tunnistada oma usku Iisraeli Jumalasse.
Raamatu kolmas osa kirjeldab Ruti usinat tööd põllul (Rt 2). Ta on väga usin ja leidlik. Rutt tutvub oma äia sugulase Boasega (Rt 3). Noomi nõuandel loob Rutt Boasega suhted ja lõpuks võtab Boas ta oma naiseks, kui lähem sugulane on sellest keeldunud (Rt 4:1–12). Lõpuks sünnitab Rutt poja, kelle hoidjaks saab Noomi.
Raamatu lõpus on toodud sugupuu (Rt 4:13–22), mis meenutab Ajaraamatut (1Aj 2:11–12). Sugulaste üleslugemine liidab jutustuse laiemasse ajaloolisesse konteksti ja annab loole tugeva tähenduse. Võõramaalasest Rutt oli lugupeetud kuninga Taaveti vanaema. Suguvõsa kaudu tekib seos Matteuse evangeeliumi alguses oleva Jeesuse suguvõsa loeteluga (Mt 1:1–7).
Pauli Niemelä
„Ruutin kirjan historiaa“ (Siionin lähetyslehti, september 2017).
Tõlkinud Kaido Soom

Ja Noomil oli ta mehe sugulane, jõukas mees Elimeleki suguvõsast, Boas nimi. Ja moabi naine Rutt ütles Noomile: „Lase ma lähen põllule ja nopin viljapäid selle järelt, kelle silmis ma armu leian!“ Ja ta vastas temale: „Mine, mu tütar!“
Ja ta läks ning tuli ja noppis põllul lõikajate järelt; temale juhtus juhuslikult põlluosa, mis kuulus Boasele, kes oli Elimeleki suguvõsast. Ja vaata, Boas tuli Petlemmast ja ütles lõikajaile: „Issand olgu teiega!“ Ja nad vastasid temale: „Issand õnnistagu sind!“ Rutt 2:1–4