Eelmise aasta sügisel palus kirikuvalitsus minul osaleda Porvoo osaduskirikute konsultatiivkohtumisel, kus teemaks olid samasooliste isikute kooselu kirikliku õnnistamisega seotud küsimused ja sellega laiemalt haakuv temaatika.

Konsultatsioon toimus 18.–20. detsembrini Sigtunas (Porvoo consultation on same-sex relationships) ning osa võtsid anglikaani ja luterlike kirikute ühe- kuni seitsmeliikmelised delegatsioonid Britanniast, Skandinaaviast ning Baltikumist. Eesti ja Läti olid kohal ühe esindajaga ja Leedu ei osalenud.

Konsultatsiooni kokkukutsumise ajendiks sai varasem Balti kirikute piiskoppide kiri (vt ülalolevat kirja. – Toim) ning selle kohtumise eesmärgiks ei olnud algusest peale mingi kommünikeed meenutava tulemuse saamine, vaid osaduskonna liikmeskirikute olukorrast teadlikuks saamine ning üksteise ärakuulamine. Küsimusi esitati iga kiriku raporti ettekandjale ja nii sündis ka diskussioon. Suurte kirikute kasutada olevate ressursside rohkus on võimaldanud neil ka mahukamaid dokumente koostada ning seepärast said teised kirikud kahe suurema kiriku kontseptsioonidest rohkem teavet.

Kirik õnnistab ametlikult pattu

Mahukaimad publikatsioonid samasooliste isikutega seonduvate kooseluliste ning kirikut puudutavate aspektide kohta on Inglise kirikul (350-leheküljeline raamat) ning Rootsi kirikul (300 lk). Norra kirikul on kaks erinevate töörühmade koostatud iseseisvat ja vastupidistele tulemustele jõudnud raportit, ka kokku on need väiksemad kui inglaste ja rootslaste kogumikud. Osal kirikuist (Šotimaa, Wales, Eesti, Läti, Island) oli kahel leheküljel väike raport ning Soomel ja Taanil üksjagu suuremad ülevaated.

Rootsi kirik on ainsana ja ühepoolselt sedastanud enne jõule 2005 samasooliste isikute kooselu eestpalvelise õnnistamise korra, mida seal küll miskipärast ei tutvustatud ega põhjendatud. Laulatuseks seda ametlikult ei nimetata.

Inglise kirikut, kes Rootsi algatusele hea silmaga ei vaadanud, pahandas eelkõige Rootsi kiriku sammu ühepoolsus, mis just selliselt on ise ühtsuse mõranemist soodustav. Inglise delegatsioon oli oma sõnavõttudega tsentristlikul positsioonil ning seetõttu Rootsi kiriku kui «peoperemehe» paratamatult eneseõigustuslikust olukorrast lähtunud surve omamoodi tasakaalustaja.

Läti kiriku delegaat esindas samuti oma kiriku praegust positsiooni ja mitte delegaadi enda arvamust. Muuhulgas ütles ta, et ehkki pattu tegelikkuses on tehtud ikka ja tehakse ka nüüd kõikides kirikutes, siis Rootsis on juhtunud esimest korda ajaloos see, et kirik ametlikult pattu õnnistab.

EELK seisukoht oli kujunenud õpetuskomisjonis toimunud kirjavahetuse kaudu, mida eelnevalt peeti selleks õhtutundidest ja ööst aega näpistades. Lähtepunktiks ei olnud mitte keskendumine mingi otsuse või toimingu eitamisele, vaid traditsioonilise pere ja abielu ning pereväärtuste toetamise vajadus.

Ühiskond vajab pereväärtuste toetamist

Meie dokument sedastas, et juba traditsioonilise pere valdkonnas on meie maal niigi sedavõrd palju tööd teha, et meie ei pea otstarbekaks oma ülinappe ressursse suunata homopaaride staatusega seotud küsimustega tegelemisele. Ühiskond vajab tegelikult pereväärtuste toetamist avaliku sõna kaudu.

Teiseks leidus EELK paberis viide kristliku traditsiooni tähendusele ja kaalukusele ning selle alusel esitatud väitele, et EELK ei näe vajadust kiriku õpetuses ja traditsioonis selles valdkonnas muudatusi teha. Kolmas aspekt puudutas oikumeenilisi suhteid, milles EELK-l on juhtiv positsioon ja usaldatav asend.

Eesti raport tõdes, et meie oikumeenilised partnerid Eesti Kirikute Nõukogus, esile tõstes ka EELK bilateraalseid teoloogilisi läbirääkimisi Eesti Apostliku Õigeusu Kirikuga, on selles küsimuses kiriku ajaloolisel seisukohal ning EELK ei näe vajadust oma senise positsiooni muutmiseks ja oikumeeniliste suhete sassi ajamiseks. Neljandaks rõhutas EELK seisukoht põhimõttelise võrdse kohtlemise printsiipi ning kõikidesse inimestesse hooliva ja pastoraalsel pinnal ligimesearmastust üles näitava suhtumise vajalikkust.

Keelelist ja mõistelist järjekindlust

Konsultatsioon ei võtnud vastu ühtegi ühist lauset, avaldust ega seiskohta. Sisuliselt tõdeti, et Porvoo osaduskonna kirikute ühtsusele ja osadusele on tekkinud Rootsi kiriku ühepoolse sammu läbi oluline muret tekitav probleem. Õhkkonnast sai järeldada, et seda ei peetud ületamatult saatuslikuks, aga ka mitte ülevaadatavalt tähtsusetuks. Ehkki Rootsi kiriku suunale olid kõige lähemal Islandi kiriku esindaja sõnavõtud, ei paistnud avalikult küll välja, et ükski teine kirik Rootsi poolt astutud sammu lähiajal kordama hakkaks.

Keelekasutuses ei võrrutatud samasooliste liitu kunagi abieluga. Siit saab järeldada, et Eestis on homoseksuaalse sättumusega inimeste omavaheliste suhete iseloomustamiseks kasutatava keelekujundina küll vaja hakata ühiskonnas juurutama väljendit «tsiviilpartnerlus» või mõnda muud sarnast terminit. Sigtunas peetud vestlustes ei kasutatud kusagil meie meedias sageli kohatavat väljendit «homoabielu». Nii ei väljendunud ka Rootsi kiriku esindajad.

Sigtuna konsultatsiooni ja saadud kogemuste lühikommentaari lõpul peangi oluliseks nimetada seda, et hoolimata erinevatest seisukohtadest homoseksuaalse partnerluse sisu ja juriidilise staatuse kohta on meil vajadus olla järjekindel oma keelekasutuses ja mitte kusagil nimetada nende suhete psühholoogilise, juriidilise või teoloogilise iseloomustamise ja käsitlemise puhul sõna «abielu». Kirikul endal on vaja olla siin keeleliselt ja mõisteliselt järjekindel.

Randar Tasmuth,

teoloogiadoktor