Piiblilugude tundmine kuulub haritud inimese juurde

2018. aastal tähistatakse Euroopa kultuuripärandi aastat. Selle eesmärk on suurendada inimeste teadlikkust kultuuripärandist. Kui hästi me tunneme oma kultuuripärandit?
Kõik keskaja ja uusaja inimesed ei osanud väga hästi lugeda ja selleks tehti Biblia Pauperum ehk vaeste Piibel. Tänapäeval on tihti vastupidi – pildid on kõikjal meie ümber, aga me ei märka enam kõiki detaile ning tihti on meil raske ka ära tunda, millest pildid räägivad ning mis on seal olevate sümbolite tähendused.
EKNi tänavune hariduskonverents võttis vaatluse alla Tallinna Püha Vaimu kiriku ja raekoja raesaali Piibli-teemalised maalid. Nii kiriku vääride kui ka raesaali lünettmaalid pärinevad XVII sajandist. Kui Püha Vaimu maalide skeem pandi paika Matthaeus Meriani (1593–1650) „Icones Biblicae“ (1625–1627) ja „Die Merian Bibel“ (1630) alusel, siis raesaali lünettmaalide (1667) autor oli Johann Aken.
Jüri Kuuskemaa on öelnud, et 57 maali Püha Vaimu kirikus on hea võimalus kontrollida oma kultuuri- ja piibliloo alaseid teadmisi. See ei ole kerge ülesanne. Näiteks maal „Melkisedeki ja Aabrahami kohtumine“ võib sassi minna „Jaakobi ja Eesavi leppimisega“. Või maali „Haagar ja Ismael kõrbes“ äratundmist raskendab see, et pildil on liiga palju rohelust ning otseselt ei leia pildilt veekaevu. Kui püha Peetruse (võtmed) ja püha Johannese (karikas) äratundmine on suhteliselt lihtne, siis millise apostli atribuut on saag (Siimon Kaanast) või millisel apostlil hellebard (Tad­deus või Mattias)?
Kuidas piltide tundmist õpetada või ise õppida? Juba Aristoteles rääkis, et õnn tuleb õppimise või harjutamisega – seega ei maksaks harjutamise rolli alahinnata. Märkama õppimine ja süvenemine on kergem, kui lapsevanem ja õpetaja annavad oma panuse. Ja harjutamine teeb tõesti meistriks.
Õppimist kergendab, kui saame valida pildid, mis meid rohkem kõnetavad. Näiteks mulle meeldivad Tallinna Püha Vaimu kirikus „Kuningas Saalomoni kohtuotsus“, „Seeba kuninganna külaskäik kuningas Saalomoni juurde“, „Jeesuslapse kummardamine“ ja „Apostel Paulus Malta (Melite) saarel“ ning Tallinna raekojas „Saalomoni kohus“ ja „Kristus teenarirahaga“. Aga kui õppida ainult seda, mis meeldib, siis on oht, et teadmised jäävad fragmentaarseteks ning tervikpilt läheb kaduma.
Õppimist raskendab, kui me ei pea seda mõttekaks. Võime ju küsida, et kas piiblilugusid on vaja tunda? Uusaegne gümnaasiumiharidus pidas oluliseks vanade keelte õppimist ning Vana ja Uue Testamendi lugude tundmist. Tänapäeval on rõhuasetused mujal, mis teevadki meile raskeks antiikkangelaste, Vana ja Uue Testamendi lugude ja keskaegsete pühakute äratundmise.
Isegi Mark Twaini 1876. aastal ilmunud raamatu „Tom Sawyer“ nimikangelasel oli sellega raskusi. Kui ta pidi nimetama Jeesuse õpilasi, nimetas ta Taavetit ja Koljatit (õige vastus see muidugi ei olnud). Sama mure on praegusajal. Peapiiskop Urmas Viilma sõnul valitseb Eestis religioonialane kirjaoskamatus. Haritud inimese tunnus on lai silmaring ning orienteerumine Euroopa kunsti- ja muusikaajaloos. Järelikult kuulub piiblilugude tundmine haritud inimese juurde.
Saksa helilooja Georg Friedrich Händel on öelnud, et tema muusika eesmärk on teha inimesi paremaks. Arvan samuti, et kaunis muusika ja kaunis kunst võivad teha meid paremaks ning aidata isegi Jumalale lähemale.

 

 

 

 
Heiki Haljasorg,
Eesti Kirikute Nõukogu hariduse projektijuht