Jumal esikümnes üheksandal kohal

Küsimusele, millised on noorte hirmud ja viisid nendega hakkamasaamiseks, andis vastuse kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna poolt 24. veebruarist 24. maini 2018 läbi viidud õpilaspärimuse kogumisaktsioon „Koolipärimus 2018“.
Osalesid nii eesti kui vene koolide õpilased, ka õppurid kutsekoolidest. Valim kujunes korralikuks, korraldajate ootusi isegi ületavaks. Kokku 3717 laekunud vastusankeeti sisaldas ülevaatlikku teavet muu hulgas õpilaste vaba aja veetmise, hirmude ja uskumuste kohta ning võimaldab heita pilgu tänase (kooli)noore maailma. Aitab näha tema mõtteid, tundeid ja sedagi, mida või keda noored usuvad ning miks nad seda enda sõnul teevad.
Ootuspäraselt leidis kinnitust, et laste meediatarbimisele ja nutiseadmete kasutamisele kuluv aeg on märgatavalt suurenenud õues ja looduses viibimise aja arvelt. Sellest johtuvalt saab ka kinnitada, et paljud hirmud, samuti uskumused kujunevad noortel just meedia otsesel mõjutusel. Lapsevanema ja/või õpetaja autoriteeti asendab meedia oma erinevates avaldusvormides.
Ilmnes, et õpilaste hirmud on sageli üleloomuliku kallakuga. Peljatakse tapjaklouni, tapjanukke ning teisi tuntud tegelasi teismeliste seas populaarsetest õudusfilmidest. Paljud vastajad kirjeldasid looduse ja keskkonnaga seotud foobiaid – hirm on putukate, madude, ämblike, aga ka üldisemalt metsa ees. Teatakse küll, et Eestis ei ela tarantlid ja püütonmaod, aga nende visuaalse kohaloleku tõttu meedia kaudu on tekkinud hirm, mis vahel on viinud isegi vastumeelsuseni (Eesti) looduses ringi liikuda.
Levinumateks hirmudeks osutusid samuti pimedus, lähedaste surm, mahajäetud majad ja UFOd. Nimetati ka globaalsemat hirmu, näiteks kliimasoojenemise, kliimakatastroofide, sõdade, terrorismi, maailmalõpu ees.
Üllatava asjaoluna tuli uurimusest välja, et ka tänapäeval püüab arvestatav hulk lastevanemaid (kahjuks) oma laste kuulekust saavutada hirmutamise teel. Meetmete spekter on sealjuures lai, ulatudes reaalelulistest (hirmutamine vitsa­andmisega) üleloomulikeni (näkid, kollid, kuri naabrionu, vaimud, UFOd).
Seega ei kanna üksnes meedia vastutust lastes hirmu tekitamises, vaid oma osa on ka emadel-isadel. Samuti räägib meedia kasuks fakt, et mitmed lapsed toonitasid, et just meediast hangitud info aitab neil oma foobiatega hakkama saada. Nad on teadlikud, kuidas ennast kaitsta ning oma subjektiivset heaolu ja turvatunnet seeläbi suurendada.
Nii nagu hirmu põhjus on sageli üleloomulikku laadi, nõnda on maagilise kallakuga ka kaitseviisid, mida Eesti lapsed oma hirmudega hakkamasaamiseks valivad. Ootuspäraselt (siinkirjutajale) troonivad esikümne tipus poolvääriskivid. Teisel kohal on kaitseinglid ja kolmandal esivanemate või surnud lähedaste vaimud. Ka kaitsvaid ehteid, punaseid käepaelu, kaisuloomi ja üle õla sülitamist peetakse noorte seas tulusaks vahendiks.
Saab nimetada (kergendustundega?), et abiks hirmu seljatamisel tõid küsitletud ka Jumalat (9. kohal) ja meieisapalvet (6. kohal).

 

 

 
 
Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja