Töötegijatest mure ja rõõmuga
/ Autor: Ove Sander / Rubriik: Juhtkiri / Number: 13. märts 2019 Nr 12 /
Mis võiks olla tänasel päeval meie kiriku suurim mure? On selleks liikmeskonna suurus? Võimalik, kuid see võiks ju igal ajal arvukam olla. On mureks piiratud ressursid? Küllap sedagi, sest ustava talendikaupleja lõppsaldo sõltub ikkagi tema käes algselt olnud talentide arvust. Kas selleks on meie töötegijate suhted ja läbisaamine? Ilmselt seegi on aeg-ajalt teemaks, kui napib aega üksteist ära kuulata ning hinnangud saabuvad enne infot.
Pole kahtlust, kitsaskohti on kirikul alati, sest kirik, mille liikmed me oleme, pole veel võidutsev, vaid võitlev ja päevakoormat kandev. Ja siiski on üks valdkond, millele tahan tähelepanu juhtida. See ei kätke endas ainult muret, vaid ka rõõmu ja tänumeelt. Selleks on vaimulike ja kirikutöötegijate järelkasv.
Jeesus ütleb oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe“ (Mt 9:37). Need sõnad on omamoodi rahustavad – töötegijaid on alati olnud vähe, vähemasti vähe selle lõikuse tarvis, mida Issand oma aitadesse tahab koguda.
Teisiti pole ka meil – 14 vakantset kogudust ning kaplanaadid ootamas jätkuvat täiendust. Jättes kõrvale linnakirikud, kas võiksime väita, et meil on ilmiktöötegijaid küllaldaselt? Vaevalt. Meil on nõnda nagu Jeesuse ajal, et ikka oleks tarvis mehi ja naisi, noori ja vanu, kes võtaksid südamesse Issanda kutse ja pihkudesse Jumala riigi adrakured.
Rõõmus pool on aga selles, et neid inimesi on ka praegu – Issand on vastanud meie palvetele ja saatnud töötegijaid välja oma lõikusele. Eks me pea kahetsema, kui oleme unustanud selle „kirikuehitaja palve“ ning lootnud vaid targale värbamistööle või osavale reklaamindusele. Ent nii või teisiti, me võime alati rõõmustada ja imestada, kui näeme uute töötegijate tulemist lõikuseks valendavatele väljadele.
Läinud kuu üheksateistkümnendal päeval eksamineerisime konsistooriumis kuut diakoniameti kandidaati: Marek Alveust Nõmme Rahu kogudusest, Kevin Kirsi Tallinna Toompea Kaarli kogudusest, Juhan Rummi Rakvere Kolmainu kogudusest, Urmast Saupõldu Tartu Pauluse kogudusest, Jane Vainu Pärnu-Jakobi kogudusest ja Ramo Penerit Türi Püha Martini kogudusest. Otsus, mille ühiselt tegime, on teoloogilise täpsusega väljendatud diakoni ordinatsiooni korras: „Meie, kelle ülesanne on vaimulikutööks valmistujate eluviisi läbikatsumine ja ettevalmistuse hindamine, oleme leidnud, et nad on eeskujuliku eluviisiga, vajaliku väljaõppega ja nad on saanud Jumala kutse.“
Nendes kuues kutsutus ja kutsele vastanus väljendub kõige kaunimalt Jumala riigi üks seaduspäradest – Jumal kutsub silmanähtavalt kõige erinevamaid ja oma elu erinevatel etappidel olevaid inimesi ning õnnistab neid kõiki tööle oma riigi lõpututele väljadele. Oma imelises ettehooldes on ta neile kuuele nagu ka meile ja kõigile tema riigi tulevastele töötegijatele valmistanud selle ainulaadse teenimispaiga, kus meie vili on jääv. Seda kõike tehes ei kuuluta me iseennast ega aja enda asja, vaid teenime sulastena teda, kes meile palga annab omal ajal.
Läinud pühapäeval võttis Marek Alveus neist esimesena vastu diakonipühitsuse peapiiskop Urmas Viilmalt Nõmme Rahu kirikus. Oma jutluses rõhutas ta Piibli ja koguduse osaduse tähendust nii kristlaseks olemisele kui vaimulikule teenimisele: „Jumal on jätnud meile oma sõna, mis on igale ristiinimesele juhatuse ja väe allikaks. Ent lihtsalt Piibli lugemisest ei pruugi olla kasu. Piiblit peab lugema mõttega ja hiljem loetut võimalusel kellegagi läbi arutama. Parim koht selleks on kirik ja koguduse osadus. Heebrea kirjast loeme: „Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist …“ (Hb 10:25). Mulle on meelde jäänud kellegi poolt öeldu, et osalemine pühapäevasel missal ja koguduse tegevuses, koos palvetamine õhutab lõkkele Jumala tule meie südames. Lõke, mis põleb hästi, koosneb alati paljudest halgudest. Ma vajame üksteist. Jumala riigi teed on võimalik käia vaid üheskoos.“
Jumala sõna ustav tarvitamine, püsiv palve ning sügavuti minev kogemus osadusest Issandaga ja üksteisega, need on, mis vähendavad kiriku muret ja suurendavad tema rõõmu. Suurt rõõmu olemasolevatest ja uutest töötegijatest!
Ove Sander,
assessor