Paigalpüsiv tormakus

Js 30:7
Käesolev kirjutis on inspireeritud E. Tennmanni raamatust „Ekstaas ja müstika“ (Noor-Eesti 1936). „Usuelu on kõige olulisem inimese tõelise olemuse leidmiseks ja maksmapanemiseks.“
Järgnev lõik kõlab kaasaegselt: „Usuline vaimutervis pole kõrvaline asi. Ei ole mõeldav ega loogiline selline olukord, et rahvas on riiklikult terve ja usuliselt haige. Siis peaks üks rahvas jagunema kahte ossa: riigirahvas – normaalne ja uskmatu, kirikurahvas – usklik ja ebanormaalne. Selline olukord pole loomulik. Mitte kogemata pole kerkinud tänapäeval päevakorrale vaimutervise küsimus suuremas ulatuses ja närviarstide algatusel. See hädaoht ulatub kaugele üle usuelu kitsamate piiride. Haigus võib osutuda otse maailmavaateliseks.“
Mitte kunagi varem pole räägitud nii palju depressioonist. See on 21. sajandi haigus, mida ravitakse antidepressantidega. Viimaseid võtab nii palju eestimaalasi, et hirm hakkab. Põhjuslikult pole depressioon haigus kui niisugune, vaid aju kaitsepositsioon liigse infomüra eest. Kaitsev apaatne seisund ei lase enam lisainfot juurde, mis tapaks psüühika. Hoidkem oma vaimutervist. Et me vabatahtlikult enda hinge ei risustaks, et me peaks eetilisest puhtusest kinni.
Aga milline on üldine olukord Eestis? Küsitakse, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Me oleme kiriku oma ühiskonnapilti lülitanud just välisest, kombeteenistuslikust küljest. Vaimulikud peavad õnnistama meie lippe, ausambaid, mälestustahvleid … Vaadake, meil on kultuuriühiskond, meil on kirik au sees.
Tõmban paralleeli Vana Testamendi kirjakohaga prohvet Jesaja raamatust, peatükist 30, alapealkirjaga „Hoiatus Egiptuse abi eest“. Jesaja 30:1: „Häda kangekaelseile lastele, ütleb Issand, kes peavad nõu, aga ilma minuta, ja kes teevad liidu, aga ilma minu Vaimuta, lisades patule patu …“
Ajaloofilosoof Einar Laigna on sõna võtnud Eesti Ekspressis (21.2.1997): „Kus on piir, kuhumaani võib minna? Kui ühiskond ei suuda, ei saa või ei taha kaitsta elu põhiväärtusi – perekonda, rahva vaimset ja füüsilist tervist –, siis ta hukkub. Kaasaegne liberalism on vallandanud kasusaamise eesmärgil kirgede maailma ja andnud sellele eluõiguse. Seda propageeritakse vabaduse ja õiguste sildi all.“
Mitte miski, mida rajatakse vale ja pettuse varal, ei jää püsima. Järjekindel nivelleeriv irratsionalism (mõistusetus, arupuudus) annab tulemuseks lootusetu korralageduse ja teeb kirikust haigla.
Jumalast ei saa teha õnnetute ja pettunute pisarate kuivatajat. Kristlus on just tugevatele, kes auga ja nurisemata oma rasket risti kannavad. Et tänu Jumalale kõige eest.
Raskused ja kannatus on Jumala kink. Saab öelda, et Issand on mind nõnda palju armastanud, et ta on mulle raske haiguse usaldanud. Elukooli distsipliin ongi vali. Me peame õppima. Vana tark katekismuse sõna ütleb: „Kui igaüks teeb oma tööd, siis on kõik asjad majas head.“
Merike Marina Kleemann

Toimetuse kirjakast
Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu
E-post: ek@eelk.ee