Kirik viiruse teises laines

Jumala armuga oleme võinud alustada novembrikuud, mille algus on toonud meieni tõsised koroonanäitajad. Ilmselt kellelegi ei jää kahtlust, et oleme jõudnud viiruse teise lainesse. Kahjuks me ei tea, kui kaugele oleme selles laines jõudnud, millisteks kujunevad lähinädalate näitajad, millal koroonahaigestumiste kasv taas Jumala armuga pöördub langusesse ning loomulikult küsime ristirahvana, millisteks kujunevad selle aasta jõulud. Kõik need ja veel paljud teisedki küsimused on lahtised, kuid kindel on, et Jumala arm, halastus ja õnnistus jäävad ikka meie juurde, milliseks iganes ka lähikuud ei kujuneks.

Samas on siiski päris palju, mida me viiruse kevadisest puhangust oleme õppinud ning praegu ei tohiks me seda tarkust jätta kasutamata. Nagu eespool öeldud, loodame kindlasti Jumalale ning samas järgime ohutuspõhimõtteid, mille efektiivsuses on meil täna suurem kindlus kui poole aasta eest. Millele siis peaksime mõtlema oma kiriku ja koguduste elu korraldamisel?

Esmalt on oluline meenutada riiklikke ettekirjutusi, mis on meile jätkuvalt kehtimas. Neid on ainult mõni ja nende järgmises pole midagi keerukat, aga siiski on need väga olulised viiruse leviku tõkestamisel: desinfitseerimisvahendite olemasolu ja kasutamine, piisava distantsi hoidmine inimeste vahel ning hajutatuse põhimõte mistahes kokkusaamistel. Paraku olen näinud nii mõneski koguduses nende reeglite eiramist, mis võib viia tõsiste tagajärgedeni. Arusaadavalt ei puuduta need nõuded kõige teravamalt pisikesi maakogudusi, vaid eelkõige linnakogudusi ning esmajoones Tallinna, kus nende ridade kirjutamise päeval (1. novembril) oli 2/3 Harjumaa koroonapositiivsetest ning Harjumaa haigestunute arv moodustas omakorda 60% Eesti nakatunute koguarvust. Niisiis eriliselt tähelepanelikud peame täna olema just Harjumaa kogudustes. Praeguse loogika järgi püütaksegi olukorrale proportsionaalselt reageerida paikkonniti, samuti valdkonniti, et hoida ära kevadist olukorda, kus sisuliselt terve Eesti erikolukorra tingimustes lukustati.

Praeguses koroonasituatsioonis paneksin oma headele ametivendadele ning koguduste juhtorganitele ja töötegijatele südamele kolm märksõna: armulauahügieen, laulukooride tegevus ning haiglastes ja hooldeasutustes viibivate inimeste hingehoid. Armulaua puhul peaksime kindlasti vältima ühiskarikat, soovitav on püha armulauda jagada leiva veini sisse kastmisega viisil, et armulaualised tulevad reas ja mõistlikku vahemaad hoides altari ette.

Edasi laulukoorid. Pole mingit kahtlust, et üheskoos musitseerimine aitab vähendada isolatsioonist ja viiruseohust tulenevat ängi ning üksildust, kuid samas ei tohi unustada, et lauldes on viiruse leviala märkimisväärselt ulatuslikum ning paljudel juhtudel kuuluvad meie kooride lauljad east tingituna riskirühma. Eesti kooriühing on koostanud juhendi, mida võiksid ka kirikukoorid järgida, kuid see juhend on koostatud ligi kahe kuu taguses epidemioloogilises olukorras ja loogikas ning ei ole seega enam sajaprotsendiliselt rakendatav. Võimalik, et tulevad täiendavad riiklikud juhised kooridele, kuid täna saan soovitada küll seda, et on aeg tõsiselt kaaluda kooriühingu nn kollase skaala põhimõtete järgimist, eriti neid, mis puudutavad kontaktproovis osalevate inimeste arvu ja vanust.  

Täiesti omaette teema on haiglates ja hooldekodudes olevate inimeste hingehoidlik teenimine. Teatavasti on see praegusel ajal kujunenud kohati väga keeruliseks, kui mitte öelda võimatuks, et vaimulik saaks külastada oma hooldekodus olevaid koguduseliikmeid. Tegu on omamoodi absurdse olukorraga, kus vaimulikele seatakse suuremad piirangud kui hooldekodude töötajatele, kes ju tööst vabal ajal on oma perede keskel ja elavad tavapärast elu. Heaks erandiks on muidugi hooldekodud, kus hingehoidjad töötavad igapäevaselt. Sotsiaalministeeriumi poolt koordineeritud ja rahastatud programmi raames töötab meil täna 15 suuremas hooldeasutuses 16 hingehoidjat-kaplanit. Kuivõrd aga omaste külastused on samuti piiratud – vastavad tingimused varieeruvad suuresti hooldekodude vahel –, siis on siin tegu tõsise probleemiga inimese põhivabaduste, sh usuvabaduse teostamisel. Püüame leida nendele keerukatele murekohtadele lahendust riiklikul tasandil. Seniks aga on palve, et püütaks hoida hooldekodudes elavate koguduseliikmetega ühendust telefonitsi või võimalusel mõne nüüdisaegsema meediakanali vahendusel. Ning loomulikult ärge lakake nende eest palvetamast. Igati kohane on siinkohal meenutada riiklikku hingehoiu telefoni 116123, mis on jätkuvalt teenimas kõiki inimesi nende hingehoidlikes vajadustes, samuti hoolekodude elanike omakseid ja töötajaid.

Ove Sander,

sotsiaalministeeriumi peakaplan