Mida oleks Jeesus teinud?

Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi (Lk 4:16). Need read Luuka evangeeliumist annavad tunnistust Jeesuse heast tavast käia hingamispäeval sünagoogis. Mäletan Iisraeli reisist laupäevahommikusi Jeruusalemma vaikseid tänavaid, kus ortodokssed juudid ruttasid sünagoogi. Seda oli hea näha. Meil suunduvad inimesed pühapäevahommikutel tavaliselt peamiselt kauplustesse, ehkki meie esivanemad võtsid sel ajal ette tee kirikusse. Sageli väga pikkade vahemaade tagant tuldi jalgsi või hobusega, kuid sellest palju ei räägita.

Mida oleks Jeesus teinud, kui ta harjumuspäraselt hingamispäeval pühakotta tulles oleks leidnud ukselt sildi „Pandeemia tõttu on sünagoog kinni“? Ehk oleks ta uksed siiski lahti löönud ja öelnud, et palvekoda peab olema avatud? Ei tea, kuid võime oletada, et see poleks teda takistanud Jumala sõna lugemast ja palvetamast, hingamispäeva pühitsemast, olgu siis sünagoogis, selle hoovis, pargis või mõnes muus paigas. 

Head harjumused nagu palvetamine, pühakirja lugemine, pühapäevane kirikus käimine, liikumine ja sport, tervislikult toitumine, raamatute lugemine, uute asjade õppimine, töötamine annavad meie päevale ja pikemas perspektiivis meie elule kindla rütmi ja kannavad läbi raskustest. Halvad harjumused seevastu räsivad meid, teevad ebakindlaks, heitlikuks ja rahulolematuks ning nendega võitlemine ja nendest vabanemine võtab omajagu aega ja energiat ning nõuab sageli eneseületust ja tahtekindlust. See õnnestub paremini siis, kui oleme mõistnud ja aru saanud hea harjumuse vajalikkusest või halva harjumuse kasutusest. Heade tavade juurutamine võtab samuti aega, seetõttu on eelis neil inimestel, kes on juba lapsepõlvest oma ellu saanud kaasa head harjumused, sh palvetamise. Kui me ei saa aga harjumuspäraselt toimida, muutume rahutuks.

Praegu ei saa väga paljud meist pühapäeval pühakotta jumalateenistusele minna. Juba üle aasta kestnud kriisiaeg, millesse leevendust tõi suveperiood, jätkub ja on kujundamas meie elus uusi harjumusi. Töötame kodus, suhtleme enam telefoni ja interneti vahendusel, koosolekuteks ja õppetööks koguneme samuti Zoomis, jumalateenistustestki saame osa interneti vahendusel. Ainus, millest oleme ilma jäetud, on armulaud. Peame vastu teades, et see on ajutine eemalolek, ajutine igatsus Eluleiva järele. Usun, et paljud soovivad tagasi kriisieelset aega, mis taastaks meie harjumuspärase elurütmi, kuid tõenäoliselt seda aega taolisel viisil tagasi ei tulegi. Peame leppima uue reaalsusega, mis pakub samas ka koguduseelus uusi võimalusi. 

Misjonikomisjonis, kuhu oleme kaasanud usuteaduse instituudi (UI) professori Randar Tasmuthi, konsistooriumi projektijuhi Annely Neame’i, UI lektori dr Liina Kilemiti ja pastoraalseminari juhataja assistendi Liina Sanderi, oleme aasta jooksul kohtunud pea iga kuu, et üheskoos mõelda meie kiriku misjonistrateegia tegevuskava koostamise üle. Ütlen siinkohal tänu kõikidele kaasamõtlejatele ja töötajatele, töörühmadele (teadlased, noored ja koguduse aktiiv) ning eriliselt töörühmade juhtidele Annely Neame’ile ja Liina Kilemitile tehtud töö eest. Meie kirikus on aastate jooksul koostatud palju erinevaid dokumente, kuid head mõtted on jäänud lauasahtlisse või riiulisse. Meie eesmärk on olnud neid ideid esile tuua ning teisalt arvesse võtta meil tehtud sotsioloogilisi uurimusi. Üheks kaasahaaravaks teadlaste töörühma soovituseks oli koguda lugusid, kõnelda sellest, mis on maha vaikitud ja meie ajaloost välja kirjutatud ehk perioodist, kus meie esivanemad olid kristlased. Nende headest tavadest ja kommetest, mida igapäevaselt järgiti. Need lood aitavad avada kristlusest ja kristlastest teistsuguse vaate. Kriisiaeg on andnud meile rohkem aega, siin on üks mõte kasutada seda vaikseks uurimistööks, nende lugude kirjapanemiseks ja jagamiseks.

Katrin-Helena Melder,

assessor