Eesti vanim kaplaniteenistus võib langeda valitsuse kärpekava ohvriks

Sain möödunud nädala reedel telefonikõne, mis sisaldas ootamatut sõnumit, et valitsuse kärpekava rakendamiseks koondatakse Eesti vanimas kaplanaadis, Eesti Kaitseväe kaplanaadis peaaegu kõik tegevkaplanid, et nad saaksid jätkata oma tegevust reservis. 

Kui kaitseminister Kalle Laanet kaitseväe juhataja Martin Heremi praeguse ettepanekuga nõustub ning seda ei muudeta, jääb sügiseks kaitseväe kaplaniteenistusse alles kaks tegevkaplani ametikohta, üks Kaitseliidu kaplanaadis ja teine kaitseväe kaplanaadis. See tähendab, et koondamine ja reservi saatmine puudutab umbes 80% tegevkaplanitest. Sealjuures on tõenäoline, et tegevteenistusse ei jää ainsatki luterlasest ega õigeusklikust kaplanit.

Samas on kaitsevägi, Kaitseliit ja Eesti luteri ning õigeusu kirikud teinud tihedat omavahelist koostööd alates Eesti Vabariigi algusaegadest. Asjakohane on meenutada, et kaitseväe kaplaniteenistus asutati juba 1919. aastal ja taastati 1995. aastal. Kuna praegu on oikumeeniliselt korraldatud kaplaniteenistuses tegevkaplaneid mitmest erinevast Eestis tegutsevast kirikust, on ametlikuks partneriks kaitseväele Eesti Kirikute Nõukogu. 

Kaitseväe kaplanite panus on olnud suur isikkoosseisu kuuluvate isikute nõustamisel, õnnetuste ja rünnakute ohvrite, vigastatute ja haavata saanute ning nende lähedaste hingehoiu korraldamisel, sealhulgas suitsiidide ennetamisel ja usuvabaduse tagamisel. 

Kaplanite õlgadel on koos teiste kaitseväe toetusteenuste keskuse töötegijatega, sh psühholoogide ja sotsiaaltöötajatega, kõige keerulisemate ülesannete täitmine, muu hulgas ka surmateadete edastamine. Üks kaplan peab aastas sadakond hingehoidlikku vestlust kaitseväelaste ja nende pereliikmetega. Nõnda on ära hoitud mitmeid vaimseid kollapseid ja ennasthävitavaid või ka teistele ohtlikke tegusid. 

Eesti usu- ja kirikukauges ühiskonnas, kus usualane kirjaoskus on kaitseväelaste seas sama puudulik kui ühiskonnas tervikuna, on kaplanite ülesanne kasvatada kaitseväes religioonialast teadlikkust ning nõustada eetika ja moraali küsimustes. Pole kahtlustki, et see mõjutab positiivselt kogu moraalset õhustikku kaitseväes.

Kristlastest kaplanid vastutavad ka mittekristlastest kaitseväelaste usuvabaduse tagamise eest, olgu tegemist siis moslemite, juutide või maausulistega. Kaplanitel lasub ka tseremoniaalne roll riiklike ja rahvuslike mälestusürituste, palvuste ja teenistuste korraldamisel. Samuti viivad kaplanid läbi kaitseväelaste ristimisi, leeritamisi, laulatusi ja matuseid, olles nende perekonnavaimulikeks aastakümnete kestel.

Koroonaviiruse laastav mõju on jätnud jälje kogu rahva vaimsele tervisele ja kahjuks toob valitsuse 2021. aasta kevadine kärpekava ohvriks veel kaitseväe teenistuses olevate naiste-meeste usuvabaduse ning nende hingelise ja vaimse tervise. Nõnda tuleb kriitiliselt küsida, kas Eesti kaitseväelastel ja nende pereliikmetel, samuti kaitseväe töötajatel polegi siis hinge, mida hoida ja mille eest hoolt kanda. Kaitseväe kaplaniteenistuse tegevuse minimeerimine võib olla pikemas perspektiivis ohuks mitte ainult kaitseväe isikkoosseisule, vaid koguni Eesti julgeolekule.

Lahinguväljalt ateiste ei leia, ütleb üks rahvusvaheliselt tuntud kõnekäänd. Kui sellest tarkuseterast lähtuda, pole tõepoolest rahuaja Eestis kaitseväkke kaplaneid tarvis. Aga üks teine kõnekäänd ütleb, et kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks. Just seetõttu tuleb kaitseväelaste hinge peale mõelda ka rahu tingimustes.

 

 

 

 

Urmas viilma,

EELK peapiiskop