12.12, kell 12.12
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 15. detsember 2021 Nr 49 /
➡️Vaata ka videouudist Toomas Jürgenstein esitles uut raamatut
Kui Toomas Jürgenstein pärast pühapäevast jumalateenistust Tartu Jaani kirikus kõnepulti jõudis, oli kell täpselt 12.12. Kui juurde mõelda, et tegemist oli 12. kuu 12. päevaga ning ka aastaarvus kombineerusid samad numbrid, oli kiusatus arvude sümboolikale keskenduda. Seda oma triloogia kolmandat raamatut esitlema tulnud Toomas ka tegi. Ütles, et mida edasi, seda vähem kipub ta nägema oma elus n-ö juhuslikkust. Sestap ka see, et saab kodukoguduses oma värskeimat teost sellisel hetkel tutvustada, tundub kõrgema stsenaariumiga kooskõlastatud.
Jõulude ootamise, nendeks kristliku maailma suurpühadeks valmistumise aeg tuletab meelde muu hulgas aja kaduvust. Seda, et „põlv järgneb põlvele“ ning „ei iial vaibu taevased helid“. Jürgenstein oma sedakorda kullavärvi kujunduse saanud raamatus „Avatud uskliku apoloogia“ mõtiskleb, et rõõm on sõna, mida paljud kuulevad juba oma esimesel kokkupuutumisel usuga. Avatud meeltega usklik on rõõmus. Tema teab, et Jumal soovib teelist mitte hirmutada, vaid julgustada. Ka jõuluevangeeliumis kuulutab Issanda ingel karjastele suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale.
Möödunud nädalal toimusid koolis, kus ma mõne tunniga õpetajaametis olen, nn projektipäevad. Tavatundide asemel oli koolipäev sisustatud mitme õpetaja ühistöö lõiminguga. Emakeele, ajaloo, kunsti, muusika ja usundiõpetuse õpetajad tegid lühikese kokkuvõtte valitud ajaperioodist oma ainevaldkonnast lähtuvalt ning edasi oli õpilastel vaja rühmatööna ette valmistada etteaste. Sarnaselt Merle Karusoo mäluteatriga tuli õpilastel oma vanemaid ja vanavanemaid intervjueerida ning saadust kokku seada lavastuslik lugu. Üle minu ootuste oli tulemus nõukogude perioodi kohta. Ise sellest ajast tulnuna oli nüüd noore põlvkonna esitluses kummastav mõnigi toonane reaalsus. Et jõulukirikusse mindi kodust kaugemale ja advendikuusel küünlaid süüdates tõmmati paksemad kardinad koduakna ette, et Piibel oli raamaturiiuli varjatumas osas ning lapsed teadsid salajas hoida teadmist sinimustvalge laualipu peidikust… Küllap nõudis see gümnasistidelt parajat tarmukust, et materjal teistele jagamiseks seeditud saaks. Minu kuulajamällu kinnistusid episoodilised mälukillud kümnenditest, kus kirik suutis poliitilist survet trotsides püsima jääda. Pole veel piisavalt uuritud kiriku osa toonaste inimeste vaimsele tervisele. Eelkirjeldatud kooliharjutustest tuli aga jõudsalt esile, et just kirik suutis paljudele nn nõukogude inimestele olla eetiliseks majakaks hea-halva teljel. Selleks jõuallikaks, millest ka Toomas Jürgensteini pühapäeval esitletud raamat paljuski räägib.
Liina Raudvassar
