Kuidas ma Miina-Liisa olin
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 2. veebruar 2022 Nr 5 /
Ühe õnnetus on ikka kellegi teise õnn. Tartus tunnustati nädala eest möödunud aasta tublisid inimesi, kes enamasti vabatahtlikult on aidanud kaasa, et meie elu oleks elamisväärsem. Oli igati hästi korraldatud üritus, mille muusikalise osa eest hoolitses vallas populaarne meesansambel Mehed Mandrilt. Tunnustatavad olid kutsutud Lodjakotta ja selle avarus ning kargenagi tundunud õhk peletas koroonahirmu, jagamisele tulnud tunnustused aga kruvisid pinget.
Aasta kodanikeühenduse kategoorias oli kandidaadina üles seatud Puhja kogudus. Kuulda sai tunnustavaid sõnu, mis nii väga kõrvu mööda olid. Tean ju küll, kui head tööd teeb kogudus kogukonna liitmisel, olgu siis tegu vanemate või nooremate inimestega. Selgusetuks jäi, kes koguduse kandidaadina üles andnud oli. Võib-olla Elva vald. Aga veel uhkem tunne oli, kui selgus, et kogudus on hinnatud laureaadi tiitli vääriliseks.
Oli imeline ja pisut hirmutav, kui koos koguduse organisti ja sekretäri Anneli Klausiga tunnustust vastu võtsin. Ja pisut naljakas, kui üks osalejaist hiljem tervitama tuli ja rõõmustas, et saab lõpuks ometi Miina-Liisaga silmast silma kohtuda ja kätelda. Kurb oli tõdeda, et kahjuks ei saanud Miina-Liisa Kuusemaa tunnustust vastu võtma tulla ja palus hoopis minul sellel erilisel peol osaleda.
Suur tänu Elva vallale ja auväärsele komisjonile, kõigile, kes te koguduste tegemisi märkate ja nende panusest ühiskonda hoolite. Palju õnne, Puhja kogudus. See on ühtlasi tunnustus kogu kirikule. Sellel maal tasub elada, see maa on kasvanud meile hinge, laulsid Mehed Mandrilt.
Rita Puidet
