Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Taevaminemispüha lainel

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Kui oled kaks nädalat jalutamises pausi pidanud ja siis ühtäkki päikeseloojangul keset kõige kaunimat kevadet loodusesse jõuad, võib tunduda, et kogu loodu on n-ö aru kaotanud. Toomingate lõhn, ööbikute laksutamine, konnade krooksumine, loojangu värvid jne – kõik see puudutab sellise intensiivsusega, et millegi pärast küsid endalt, kas see võikski olla vihje sellele, et ühel hetkel saab aeg täis (Mk 1:15) ja koos sellega saan mina olla selles ajas see, kes täitub ja uueneb ikka ja jälle. Et seisadki Kõigekõrgema ees täpselt sellisena, nagu oled, ilma ilustusteta, teeskluseta, taandumisvõimaluseta, ilma teadmiseta, mis tuleb, usalduses, ja kõik on ühtaegu selge ja lihtne. Looduse ilu katarsis võib mõjuda kui pöördumis- või ilmutuskogemus religioonis.

Homme on taevaminemispüha. Oleme viimased pea kolm kuud lakkamatult vaadanud taevasse, Ukraina taevasse, kus lendavad surma külvavad droonid, lennukid ja raketid, ning nüüd pöörame oma pilgu taevasse, kuhu läheb meie Jumal. Taevaminemisime, mis tekitas sündmuse toimumise ajal jahmatust, tekitab seda veel tänaselgi päeval. Ehk on siis hea sel neljapäeval sisse astuda lähimasse kirikusse ja osa saada seitsme suurpüha hulka kuuluva püha tähistamisest ning kuulata, milline on tema sisu ja tähendus. Kus siis ikkagi on see taevas, kuhu meie Jumal läks, ja kas see on seesama, kus praegu vihisevad pommid?

Rahvakalendris on selle püha keskmes austus maa vastu ja töötegemise keeld. Julgen arvata, et meil on enamasti mõlemaga korras. Ehkki eestlane aina enam elab linnades, siis usun, et verest pole kadunud mälestus maarahvas olemisest ja meie seas on jätkuvalt palju neid, kes on oma käega seemne mulda pannud ja selle tärkamisest-kasvamisest osa saanud, maad harinud. See, kes on ühel või teisel viisil, siinkohal siis maa harijana Jumala kaaslooja olnud või lihtsalt lugupidavalt ja hoidvalt loodusesse suhtunud, osaline olnud elu ime protsessis, see n-ö ei narri maad. Teine keeld on töötegemise keeld. Eriti vaimulikel, aga ka teistel kiriku töötegijatel ei tekita ka see raskusi, sest kirikus teatavasti tööd ei tehta. Meie teenime.

Kätlin Liimets