Palverännuteedel Poolas

Palverännak on jalgadega palvetamine, ütleb katoliku teoloog Michael Rosenberger, see on kõige täielikum jumalateenistus, millesse on haaratud inimene tervikuna – keha, hing ja vaim. Jumalateenistus, kus sõna otseses mõttes omal nahal tunnetatud osadus kaasinimeste ja Jumalaga avaldub väga ootamatutel viisidel. Üks võimalus jalgadega palvetamiseks on jaakobitee, teekond Santiago de Compostela katedraali juurde, kus asuvad apostel Jaakobus Vanema säilmed.
Olenemata motiivist ja põhjusest, miks inimene sellele teekonnale on asunud, saab ta moel või teisel puudutatud jaakobitee religioossest olemusest ja fluidumist, mis teeb jaakobiteest ühe tuntuima palverännutee kogu maailmas. Ühine teelolek, ühiselt kogetud rõõmud ja kannatused muudavad inimesed reaalselt võrdseks nii loodu kui Looja ees. Teel olles on aega Jumala, kaasinimese ja iseenda jaoks. Kogu oma keha, hinge ja vaimuga.
See on ka põhjus, miks leian end kolmandat aastat järjest liikumas mõnesaja kilomeetri kaupa Santiago poole. Selle aasta rännak Poola jaakobiteedel – Camino Polaco (Poola jaakobitee), Wielkopolska droga św. Jakuba (Suur-Poola jaakobitee) ja Dolnoslaska droga św. Jakuba (Alam-Sileesia jaakobitee) – kulges läbi ajaloo, kultuuri ning religioossete traditsioonide. Teekonna märksõnadeks olid kohtumine Jumalaga inimeste kaudu, tänulikkus ja alandlikkus kogetud headuse ja rändurile osaks saava teenimise ees.
Tänulikkus varju ja vee eest põuastel päevadel, millest kahekümne seitsmest kahel sajab vihma. Kohalejõudmise eest pärast kolmekümmet ja enamat kilomeetrit, kui vead jalgu järel ja iga kilomeeter on muutunud vaimseks eneseületuseks. Palvevastuste eest siis, kui öömaja olemasolu või inimeste kohalolek ühes või teises paigas pole kindel. Soojakraadide eest öödel, kui ei ole olnud majades kohta, kuhu oma pead panna. Rännukaaslase Helle eest, kellega arutlemised Jumala ja teenimise ning enese teenidalaskmise üle rikastavad mõlemat. Iga pisarateni liigutava armulauaosaduse hetke eest, kui oled astunud oma tolmustes saabastes koos pühapäevariietes kirikulistega vaimuliku ette, kes ei hooli sinu märguandest, et oled teisest konfessioonist. Iga sõbraliku sõna ning juhusliku vestluse eest tänavatel ja kirikutes. Poola jaakobitee sõprade eest, kes aitavad leida öömaja, avavad oma koduuksed, jagavad oma aega.
Alandlikkus armastava teenimise ees. Olukorrad, kus tasu öömaja eest lükatakse tagasi. Kus keegi palub palvetada enda või oma pereliikme eest. Hommikud, kus pakitakse kaasa võileib, ja hetked, kus keegi võtab kõik kulud enese kanda. Keegi, kes ei lahku enne, kui on kindel, et oled majutatud ja hoolitsetud. Hetked, kui saad aru, et sa pole inimese jaoks lihtsalt seljakotiga hulkur, vaid püha, kes õnnistab ja saab õnnistatud. Oled ju võtnud ette jalgadega palvetamise ja koormate kandmise tee. Oled patune ja ometi õige. Niisugune põlvist nõrgaks võttev alandlikkus praktiliselt ja teenivalt väljenduva usu ees raputab läbi keha, vaimu ja hinge.
Jumala ligiolu meenutavad krutsifiksid ja Maarja kujud avalikus ruumis. Kirikud, mille ees inimesed istuvad pinkidel, sest kirikusse rohkem ei mahu. Külaelanik, kes võõrastele päikesest kõrbenud ränduritele ei vala vett nende väikestesse käkrunud pudelitesse, vaid toob majast suure poolteiseliitrise veepudeli. Mõlemale. Võõrustaja, kes küsib, mida sa vajad, palud ainult pisut leiba, katab su ette rikkaliku laua. Ja sul ei ole vastata muud kui „Jah, Issand. Aitäh“.
Kodumaa võtab vastu äikese ja tormiga.
Ja kui Ta lubab ja me elame, teekond jätkub.

 

 

 

 

Jane Vain

vaimulik