Kust tuleb igapäevane leib vanglavaimulikele?

Selle nädala pühapäeva lõikustänupüha teemaks on igapäevane leib. Iga elav hing vajab igapäevaseks eluks toitu, seda igapäevast leiba, mida me ka pidevalt ja järelejätmatult palume meieisapalves selleks, et hing sees püsiks. Ma ei hakka siinkohal välja tooma inimajaloos konkreetseid ühiskondlikke arenguprotsesse ja põhjuseid, mille tõttu on inimkonna olukord kujunenud selliseks, et enamik meist peab oma igapäevase leiva ühel või teisel moel välja teenima erinevaid töid tehes ja ameteid pidades. Küll aga teame seda, et esimeste inimeste nn paradiisliku elukorralduse aja, mil nad ei pidanud tööd tegema, hävitasid nad ise oma „pattulangemisega“. Selle tagajärjel korraldas Looja nende elu ümber nii, et edaspidi pidid nemad ja peavad nende järglased „oma palge higis leiba sööma“. Oma eellaste sõnakuulmatusest sõltume ka meie iga päev palehigis tööd rabades ja leiba mäludes.

Kui enamik meie kiriku vaimulikke saab oma leivaraha koguduste käest, siis vanglakaplanid on need vaimulikud, kelle igapäevane leib tuleb riigilt ehk maksumaksjatelt. Vanglakaplanid on tänini veel kindlalt riigi palgal, aga kauaks, kes seda teab. Eks kaitseväe kaplanaadi olukord paistis ka päris kindel olevat kuni nende struktuuri ümberkorraldamiseni. Praegu tegutseb kaitseväe kaplanaat hoopis teistel alustel kui vanglakaplanaat.

Laias maailmas eksisteerib erinevaid vanglakaplanite ja riigi koostöö korraldamise mudeleid. Käesoleva aasta juunis õnnestus mul käia koos kolleeg Valdek Hangiga Põhja-Walesis Llandudno linnakeses IPCA (International Prison Chaplains Association) ehk Rahvusvahelise Vanglakaplanite Assotsiatsiooni konverentsil. Neli päeva kestnud konverents oli Euroopa ja Lähis-Ida vanglakaplanite jaoks võimalus isiklikult kokku saada, olla koos vaimulikus osaduses, vahetada kogemusi ja veeta koos vaba aega, nautides mereäärse kuurortlinna Llandudno vaatamisväärsusi ja selle ümbruskonna hingematvalt ilusaid loodusvaateid.

Kui Ühendkuningriigis töötavad vanglakaplanid riigiteenistujatena nagu meilgi, siis näiteks Poolas ja mitmes teises Euroopa riigis on vangide usuline teenimine põhiliselt vabatahtlik töö, välja arvatud mõned enamuskiriku preestrid, kes saavad vanglate poolt tasu oma töö eest. Horvaatias on riigiametis vanglate peakaplan, kes korraldab vaimulikku tööd vanglates ümbruskonna koguduste vaimulike kaasabil. Küsides temalt, mitu vanglat tema hoole all riigis on, sain vastuseks 33, mispeale tundsin ennast oma kolme vanglaga üpris pisikesena.

Konverentsi programmi mahtus ka Berwyni vangla külastus, kus kandis karistust üle kahe tuhande vangi. Vanglas oli ametis kokku kümmekond kaplanit erinevatest kristlikest konfessioonidest ja eri religioonidest, kelle käsutuses oli kaks suurt kabelisaali, millest ühte kasutasid eri konfessioonide kristlased, budistid ja mitmete paganlike religioonide järgijad (nt druiidid). Teises käisid koos moslemid, sikhid ja hindud. Berwyni vanglas, nagu ka teistes Ühendkuningriigi vanglates, pööratakse väga suurt rõhku hariduse andmisele, sealhulgas eriti kutseharidusele, mida tõendasid vangla territooriumil asuvad õppehooned. Erialade valik sealsetes õppeasutustes oli muljet avaldav. Mõnda seal pakutavat eriala ei ole meil vabaduseski võimalik omandada. Mul endalgi tekkis tahtmine ühte teatud eriala seal õppida.

Sel aastal keskendus IPCA Euroopa konverents kaplanite vaimsele taastumisele. Teiste eest hoolitsedes avastame end väga sageli olevat oma vaimsete ja mõnikord ka emotsionaalsete piiride juures. Seetõttu oli konverentsi programm teadlikult üles ehitatud nõnda, et ühendas nii konverentsiüritused kui ka retriidiajad. Korraldajad soovisid eelkõige rõhutada, et see konverents on aeg ennast vaimselt laadida endale sobival viisil. Seega, kui osavõtja vajas aega konverentsiürituselt välja astumiseks ja lihtsalt Llandudno ümbruse imelise maastiku nautimiseks, siis võis ta seda alati julgelt teha.

Olen kindel, et konverentsil käsitletud teema ei puuduta üksnes kaplaneid, vaid ka vaimulikke ja hingehoiutöö tegijaid laiemalt. Vastupidavus meie elus, kus esinevad korduvad pinged, halveneb paratamatult. Oma teises kirjas korintlastele ütleb apostel Paulus 12. peatükis, et ta tunneb rõõmu oma katsumustest ja nõrkustest. Kuid paljudel meist on aegu, kus oleme nii nõrgad, et ei suuda kogeda seda, mida teame olevat tõsi, ja kui tundub, et keegi ei hooli meist. Ent Jumal hoolib ikkagi. Jumalast sõltumise tähtsust ei saa kunagi ülehinnata, hoolimata sellest, et tähtis on teha kõik, mida suudame. Sama oluline on, et me üksteise eest hoolt kanname. Jumal hoolib … me kõik teame seda; aga ka meie hoolime.

Tarmo Linnas

vanglateenistuse peakaplan