Anne Burghardti ettekanne “Üks ihu. Üks Vaim. Üks lootus”
/ Autor: Anne Burghardt / Rubriik: Teoloogia / Number: 31. jaanuar 2024 nr 4 digileht /
Minu ettekande teema “Üks ihu. Üks Vaim. Üks lootus” on inspireeritud möödunud aasta septembris Poolas Krakówis toimunud Luterliku Maailmaliidu 13. täiskogu teemast, mille aluseks omakorda oli kirjakoht kirjast efeslastele, 4. peatükist salmid 4–6: “[on] üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees”.
Luterliku Maailmaliidu täiskogu toimub kord 6–7 aasta tagant ja on ülemaailmse luterliku osaduskonna kõige kõrgem otsustuskogu. Vastavalt põhikirjale on kõik liikmeskirikud iseseisvad, mistõttu Luterlikul Maailmaliidul ei ole n-ö juriidilist võimu liikmeskirikute üle; võib öelda, et vastuvõetud otsuste täideviimine on siduv osaduskonna peakorteri jaoks ja soovituslik liikmeskirikutele. Praegusel hetkel on Luterlikul Maailmaliidul 150 liikmeskirikut kokku ligikaudu 79 miljoni liikmega, millest suurimad on Evangeelne Luterlik Kirik Tansaanias (ca 9 miljonit liiget), Etioopia Evangeelne Kirik Mekane Yesus (ca 10 miljonit liiget) ja Protestantlik-Kristlik Bataki Kirik Indoneesias[1] (6,5 miljonit liiget).
Järgnevalt püüan ma ühelt poolt keskenduda sellele, kuidas käsitleti teemat “Üks ihu. Üks Vaim. Üks lootus” täiskogul ja selle eel, ning kas ja mida võiks selles olla inspireerivat ka meie Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku jaoks. Teiselt poolt püüan välja tuua, kuidas selle teemaga seostuvad assambleel vastuvõetud töösuunad ja sihid, millega üleilmne osaduskond järgmise täiskoguni tegelema peaks.
Ühtsus
Mõiste, mis sidus tervikuks assamblee teema kõik kolm aspekti, oli ‘ühtsus’. Mitmed täiskogul osalenud tõdesid, et seal oli võimalik kogeda ühtsust, mille toob osaduses olemine ja Kristuse seadmine koosolemise keskmesse, sest “kõik püsib koos temas” (Kl 1:17). Kirikuid, mis olid Krakówisse kogunenud, ühendab sarnane usutunnistuslik alus, ent eristab erinev ajalugu, erinev suurus, erinev kultuurikontekst. Otsustavaks jääb aga see, kas me kokku tulles ja omavahel suheldes alustame ühtsuse perspektiivist ehk sellest, mis meid ühendab, või sellest, mis meid lahutab. Ühtsus ei ole samas midagi, mis saaks olla üksnes meie teene, see on alati samaaegselt nii Jumala and kui meile antud ülesanne see and nähtavaks teha, seda samas peale surumata. Inimesed kipuvad enda loodud süsteemide kaudu pahatihti ühtsust peale suruma. Seda võib iseäranis hästi näha teatud poliitilisi jõude või mõnede riikide imperialistlikku mentaliteeti vaadeldes. Kui "ühtsus" aetakse segamini "ühetaolisusega" (ühetaolisuse üheks vasteks annab "Eesti keele seletav sõnaraamat" üksluise), on sageli tulemuseks vähemuses olija omapära kaotsiminek, olgu selleks mõni rahvakild, murre või muu eripära, mis julgeolekukaalutlustel tugevamale enamusele allutada tuleb. Kirikuid on ajaloos ikka ja jälle instrumentaliseeritud poliitilise ühtsuse ja ühetaolisuse saavutamise nimel; üks ere näide on meil võtta meie oma kaasajast ja geograafilisest naabrusest.
