Pauluse aasta

29. juunil võivad kõik Peetrid ja Paulid oma nimepäeva pühitseda. See daatum kristlikus kalendris kuulub nimelt Peetrusele ja Paulusele, kes olid küll väga erinevad isiksused, kuid keda peetakse õigusega ristiusu tugisammasteks.

Teada on, et Paulus sündis Tarsuses (kreeka Tarsos), Väike-Aasias, 7. ja 10. aasta vahel. Meie ajastu, mis peab lugu aastapäevadest ja juubelitest, ei saanud mööda vaadata sellest peadpööritavast uudisest, et meie kõige kuulsam apostel saab 2000 aastat vanaks! Niisiis kuulutati 29. juuni 2008 – 29. juuli 2009 Pauluse aastaks, mille kestel organiseeritakse mitmesuguseid kultuurilisi üritusi.
Kuid kõigepealt tähendab see tohutut tööd ajaloolastele, teoloogidele ja filosoofidele, kelle ülesandeks jääb apostli kirju lahti mõtestada ja laiemale publikule arusaadavamaks teha. Sest kuigi Paulust loetakse ja tsiteeritakse üsna sageli, esineb seal mitmeid detaile, mis ei paista tavalisel lugemisel eriti selged. Peale selle on mitmesugused ideoloogilised kõverused algsesse teksti sisse pugenud, nii et oleks tõesti aeg Pauluse kogu pärandus uue värske eelarvamusteta luubi alla võtta.
Paulus on oikumeeniline kuju, kasvanud kahes kultuuris, sidudes nõnda heebrea elutarkust kreeka-ladina filosoofiaga ja teenides esmalt Jumalat juutliku ja seejärel kristliku traditsiooni järgi.
Pauluse aasta avas Roomas paavst Benedictus XVI koos Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeus I-ga. Sümbol on vägev. Pauluse juures kohtuvad ida ja lääs. Ja ristiusul on mitu palet. Paavst loodab, et kirik ei samastu kunagi «üheainsa rahva, üheainsa kultuuri või üheainsa riigiga».
Kiriku ühtsus ei tähenda ka, et kõik kristlased peaksid ühtemoodi mõtlema. Aga tähtis paistab, et igaüks püüab oma tõekspidamistes süveneda, enda ja teiste eripära üle järele mõelda, Tõde otsida. Ja sellega Jumalale lähemale tulla. Teada on ju, et Jumala lähedus parandab ka suhteid ligimesega.
Katoliiklaste ja ortodokside vennastumise puhul võib teatava murega mõelda vene õigeusu kirikule, kus ikka veel paistab valitsevat tõrjuv hoiak kõige suhtes, mis tuleb läänest. Dos­to­jevski sõber filosoof Vladimir Solovjov lootis, et Moskva ja Rooma lepivad kunagi Peetruse, Pauluse ja Johannese abil, kuid seni on apostlite asemel vene kirikus poliitikud tooni andnud.
Eelmise paavsti ajal paistis olukord üsna lootusetu. Johannes Paulus II oli ju poolakas, niisiis sündinud Püha Venemaa vaenlane. Peale selle oli ta võidelnud kommunismi vastu, õõnestanud nõukogulikku maailmapilti, aidanud Berliini müüri maha lõhkuda. Benedictus XVI-l puuduvad need «vead». Aga sissejuurdunud poliitiline agressiivsus ei võimalda veel mingit dialoogi.
Paulus kuulutas Jumala armastust paganatele. Meie paganiseerunud maailm vajab samasugust programmi. Loodame, et Paulus ise aitab meid leida õigeid sõnu ja õigeid tegusid lahendamaks konflikte, mis moonutavad meie ajastu vaimset arengut.

Fanny de Sivers,
keeleteadlane ja esseist