Usundiõpetus kui mitmekülgse hariduse toetaja
/ Autor: Pille-Riin Makilla / Rubriik: Arvamus, Arvamus / Number: 27. november 2024 Nr 44 /
Nii Euroopa Liit kui ka Euroopa Nõukogu on andnud liikmesriikidele viimase 30 aasta jooksul mitmeid juhiseid ja suuniseid, et religioonide ja eetika alane õpe peaks olema osa koolide õppekavast. Seda on tehtud, et vähendada religioonidega seotud stereotüüpe ja aidata kaasa kriitilise mõtlemise arengule.
Eestis kerkib ikka ja jälle üles eraldi õppeaine vastane argument, et mitmetes nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppeainetes on religioonide ja maailmavaadetega seonduvaid teemasid käsitletud. Küsitakse, kas eraldi õppeainet on vaja.
Usundiõpetuse õpetamine on ka õpetajatele suur väljakutse nii sisult kui teostuselt, kuna eeldab endast nii sügavaid teadmisi vastuolulisel teemal, mitmeperspektiivsust, aga ka haavatavate õpilaste säästmist.
Usundid on keerulised ja mitmetahulised nähtused ning seda on ka inimeste maailmavaated. Samuti on nende käsitlemine erinevate õppeainete raames kindlasti oluline, kuid sellega piirdudes jääb usunditealane haridus pigem killustunuks. Eraldi usundeid ja maailmavaateid käsitleval õppeainel on mitmeid eeliseid nii õpilastele kui ka haridussüsteemile üldiselt.
Usundiõpetuse õppeaine sisu
Hetkel kehtiva õppekava alusel keskendub usundiõpetus sellele, et õpilased õpivad tundma erinevaid usundeid ja maailmavaatelisi liikumisi, õpitakse märkama religiooni väljendumist kultuuris, inimese elus ja ühiskonnas (sh selle teisenemist ajas ja sisemist mitmekesisust), õpitakse arutlema eksistentsiaalsete väärtuste ja küsimuste üle.
Usundite ja maailmavaadetega seonduvad teemad ei ole kindlasti midagi möödanikku kuuluvat, vaid mõjutavad inimeste igapäevaelu nii suurte eksistentsiaalsete küsimustega kui ka väga praktiliste ning igapäevaste teemadega. Ka siin, „usuleiges” Eestis.
Näidetena saab tuua nii kombeid, toitumisreegleid kui ka tähtpäevi. Rääkimata sellest, et tänapäeva noored reisivad palju ning ka Eesti ühiskond on muutunud üha mitmekultuurilisemaks, mis tähendab, et endast teistsugusega puututakse varem või hiljem nii või naa kokku. Õppeaine toetab nii iseenda kui ka endast erineva mõistmist.
Oodata erinevatelt aineõpetajatelt, et nad peaksid oma niigi tihedatesse kursuste kavadesse tekitama suurema ruumi religioonide ja maailmavaadete alasele haridusele (ilma toetava väljaõppeta), on minu meelest ülekohtune ja ebarealistlik.
