Eesti pastoraal

Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles: «Inimesepoeg, kuuluta prohvetlikult Iisraeli karjastele, kuuluta prohvetlikult ja ütle neile karjastele: Nõnda ütleb Issand Jumal: Häda Iisraeli karjastele, kes karjatavad iseendid! Kas karjased ei peaks karjatama lambaid? Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, ma hakkan kimbutama karjaseid ja nõuan neilt oma lambaid ning teen lõpu nende lammaste karjatamisele, et karjased ei saaks enam karjatada iseendid. Ma päästan oma lambad nende suust ja need ei jää neile roaks. Sest nõnda ütleb Issand Jumal: Vaata, mina ise otsin oma lambaid ja hoolitsen nende eest. Otsekui karjane tunneb muret oma karja pärast, siis kui ta on oma laialipillatud lammaste keskel, nõnda tunnen mina muret oma lammaste pärast ja päästan need kõigist paigust, kuhu nad on pillutatud pilvisel ja pimedal päeval. Ma viin nad välja rahvaste hulgast, kogun neid maadest ja toon nad nende oma maale; ja ma karjatan neid Iisraeli mägedel, veeojade ääres ja kõigis maa asustatud paigus. Heal karjamaal karjatan ma neid ja Iisraeli kõrgetel mägedel on nende söödamaa; seal lebavad nad heal söödamaal ja käivad karjas rammusal karjamaal, Iisraeli mägedel. Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal. Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan. Ma karjatan neid, nagu on õige. Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed. Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal.»

Hs 34:1-2(3-9)10-16,31

Inimlaps, mine ja räägi oma rahva ilusatele ja suurtele, et häda tuleb. Mine ja räägi nendega ilusasti, et nad sind kuulaksid. Räägi neile võimalustest ja vastutusest, mis neile on antud. Kõdita nende auahnust ja isamaa-armastust. Meelita neid tasu ja tunnustusega ja kohaga ajaloo mälus. Vast nad siis kuulavad ja juhivad oma rahvast õiguse radadele. Ja kui nad hakkavad rääkima inimõigusest kiskuda igaühel ise suunda, siis sina räägi neile vaid ühest suunast ja ühest teest, mis pääsemiseks avatud.

Sest muidu on nagu vene muinasjutus: lähed paremale, kaotad hobuse, lähed vasemale, kaotad elu. Meie ajal ei ole need viidad küll nii ausad ja pigem kuulutavad: lähed paremale, saad rikkaks, lähed vasemale, saad valitsejaks! Aga tõe mõõdupuuks on kogemus ja meie rahva vanad inimesed mäletavad ju, kui petlikke lubadusi on meile ajaloos jagatud. Ja kui karjased tegelevad karjatamise asemel piruka tükeldamisega ja madistavad omavahel seda jagades, jäävad kõik hoiatusmärgid tähelepanuta.

Jumal tõotab anda eesti rahvale rahu ja õnneliku elu. Ta on andnud meile tagasi vabaduse ja kõik võimalused oma elu juhtida. Ta on lasknud meid valida endale karjased ja heaks kiitnud kaheteisttähelise tähepärja sinisel põhjal. Tema on hoidnud eemale sõjad ja looduskatastroofid meie maalt. Ja Ta on lubanud meil taastada oma pühapaigad, kus saame juhatust käia õiget teed. Inimlaps, mine ja räägi oma rahva targemate peadega ja ütle neile, et Looja on andnud meile oma sõna, ülima tarkuse allika, mille juurde karjased peavad oma karja jooma juhatama.

Eesti rahva pärimuses puudub küll Suure Karjase kuju, pigem on see vaenelaps, kes paljajalu hanekarjas peab käima. Või kolhoosi karjak, kellest viinavea tõttu mujal nagunii asja polnud kui õhtul aiaväravat lahti tegema ja loomi lauta laskma. Laudateed teadsid loomad isegi. Õiget eeskuju pole Ameerikamaa kauboidestki, maakeeli siis lehmapoistest, kes oma kõva mehe kuulsuse rohkem kõrtsikaklustega kogunud. Sellised karjased juhiks ei sobi.

Ja siiski ütleb Jumal: mina olen Karjane. Ja Jeesus ütleb: mina olen Hea Karjane. Sealt eeskuju saades ütlevad pastorid kirikutes: meie oleme karjased, sest pastor tähendab ju karjast. Ja karjased avavad kirikuuksed ning ootavad neid, kes tulevad küsima leiva järele, selle leiva, mida taevane Isa on tõotanud anda. Ning tuleb üks väike karjake. Ning karjased rõõmustavad: need on äravalitud, kes on kutsutud ja kutset kuulda võtnud. Taeva Karjane aga räägib muud: «Üle kogu maa on mu lambad laiali pillatud ja ükski ei otsi neid.» Ja ta on sügavalt mures. Rahva juhid ei tunne teed ja tema preestrid ei otsi kadunuid. Nad ajavad igaüks oma asja ega kuule eksinute appihüüdmist.

Sest kadunut tuleb otsima minna välja vihma kätte, kus märjaks saab, ja kõndida pimedal rajal, kuhu eksinu on pakku läinud. Kes kuuleb eksinu häält ja meelitab ta koju, kes võtab ta õlale ja kannab teda?

Palugem karjaste Karjast, pastorite Pastorit ja kuningate Kuningat. Temal on valgust pimedusse ja leiba näljasele. Tema hoolib inimesest, hoolib rahvast ja saadab oma inglid neid teenima. Tema tõotab: «Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal.» – «Ja ma panen neile üheainsa Karjase,» siis on taas üks kari ja üks karjane.

Seepärast, oh inimlaps, õpi ja õpeta Jumala sõna, kutsu oma rahvast, eesti rahvast, palvetama ja teenima Kõikväelist. Kui sa oled hoitud Tema kätes ja kaitstud Tema karjasekepiga, siis ei riisu kiskjad sult sinu maad ega veeallikaid. Sa elad rahus ja parandad haavad, mida on kurjad inimesed löönud. Ülekohtu tegijad häbenevad ja lahkmeele loojad lähevad vaikides kõrvale, sest kõigil on piisavalt toitu sellel pühal maal. Issand Jumal oma meie karjane ja meie Tema rahvas, püha rahvas, omandrahvas.

Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja