Juhtkiri juulikuu lehtedele

Öeldakse, et oleks on paha poiss. Aga kui Eesti Kirik ilmuks ka juulikuus, võiksime esiküljelt lugeda uudist kiriku pühitsemisest.
Kuigi kirikuelus ei ole midagi ebaolulist, on kiriku pühitsemine siiski tähelepanu väärt. Viimase kümne aasta jooksul on EELK peapiiskop pühitsenud keskmiselt iga kahe aasta peale ühe kiriku, lisaks mõned kabelid. Ja seda polegi nii vähe, sest ükski neist pole ehitatud külluse ülejäägist. Kõik meie kirikud on kerkinud suurest ohvrimeelsusest, materialiseerunud armastusest. Kirikute tornid on tõusnud rõõmupisarate saatel.
Nii oli see ka Kambjas, kui tornikukk kümnete kilomeetrite taha vaatama hakkas. Vallavanem ei liialda, öeldes, et kirik on Kambja valla identiteedi kandja. Kukk seisab valla vapil ja kirikutorn igal liiklusmärgil, mis asulat tähistab. Kirikud on meie kodumaa loomulik osa nagu puud ja põõsad, mille kasvamist me tihtipeale ei märkagi.
Ja olgugi kiriku pühitsemine suur sündmus, võib see paljudele märkamata jääda. Kambja kirikut taastatakse 1989. aastast saadik! Põhikooli õpilased ei tea enam, et kunagi olid varemed. Kohalik rahvas on kiriku ehitusega juba ära harjunud. See on saanud igapäevaeluks nagu vananemine, mida inimene ei märka, kuni ühel päeval tähistame juubelit, kuni paneme prillid ninale või on raske trepist üles minna. Laupäeval, 11. juulil kell 11 jõuab Kambjas kätte ajalooline hetk – kiriku pühitsemine!
See on ime – suur Jumala ime. Oli aeg, kui varemed olid võssa kasvanud ja puud kõrgusid üle kiriku müüride. Vähe oli neid, kes uskusid, et sõjas hävinud kirik kord üles ehitatakse. Isegi usklikud ei arvanud, et see nii võib minna.
Ka tänapäeval tundub mõnikord, nagu oleks usuelus tagasiminekut, Lääne-Euroopas tuleb ette kirikute sulgemist. Seda enam on põhjust imestada, et samal ajal kirikud kerkivad. Ma ei tea, millisel põhjusel suleti 2007. aastal Belgias üks vana kirik. Võib-olla liideti kokku mitu väikest kogudust ja säästeti kulusid ühest hoonest loobumisega? See on oletus, aga kindel on, et selle kiriku lühtrid ostis ära Kambja kogudus. Raske uskuda, et Kambja rahvas belglastest rikkam oli.
Miks on nii, et ühes kohas viib Jumal oma tööd edasi, teises kohas mitte? Ma ei tea ja ma olen ka liiga noor, et sellest aru saada. Võin vaid hinge kinni pidades imestada ja vaadata, kuidas imed sünnivad, ja paluda, et Jumal oma tööd ka meie igaühe juures edasi viiks, et me vaimulikult kasvaksime, mitte ei kahaneks.
Kuigi Kambja kiriku taastamist olen ma näinud väga lühikest aega, on siiski suur rõõm, mida teie kõigiga jagada tahaks. Kõik, kes seda vaeva paljuks ei pea, on oodatud osa võtma. Öeldakse, et kirik on suur, istekohti üle 600. Aga selleks, et kihelkonna 4500 elanikku ära mahutada, oleks vaja viit kirikut! Ja nii igas linnas ja vallas. Kui küsitakse, kas Niguliste kirikut on vaja või mitte, siis elu näitab, et on vaja. Juulikuu iga ajalehe esiküljel peaks olema uudis mõne kiriku pühitsemisest!

Kristjan Luhamets,
Kambja koguduse õpetaja