Vaimulikud volikogudes

Omavalitsuste volikogude valimised on seljataga. Kolmteist vaimulikku on saanud mandaadi. Ise olen osutunud valituks kuuel korral – kahel korral Põltsamaal ja nüüd neljandat korda Tartus. On see hea või halb? Varem küsiti seda sagedamini. Nüüd järjest vähem. Ehk ollakse sellega leppinud või harjunud. Et teised seda enam minu käest ei küsi, küsin ise endalt.
Kas ma olen nüüd poliitik? Mitte tingimata. Kohalike omavalitsuste volikogudes ei tööta kutselised poliitikud, vaid tavalised, erinevate elukutsetega linna- või vallakodanikud.
Kas kohaliku elu korraldamine on vaimuliku mure? Kindlasti on. Kas ma piiran sellega vaimulikutöö võimalusi? See võib olla õige. Kuna ma kuulun erakonda, peavad paljud inimesed mind ikkagi poliitikuks. Poliitika aga võib olla räpane. Seega saavad kõik poliitikud mõnegi silmis tüüphukkamõistu osaliseks. Ühtlasi võib see koguduse tööle halvasti mõjuda. Probleemi lahendus ei peitu sellest seltskonnast eemale hoidmises. Poliitika ei pea olema räpane, meie käitumine ei olene poliitikast, vaid meist enestest.
Avalikkuse ees tehtud vead on muidugi silmatorkavamad, sellepärast neist ka rohkem räägitakse. Kuid ka positiivne mõju on avalikkuse ees suurem. Üldiselt valitakse rahva esinduskogudesse siiski paremad ja kui neid siis väga halbadeks peetakse, tekib küsimus, millised on ülejäänud inimesed. Võib-olla langetame poliitikuid arvustades otsuse enda kohta. Kui oleks soov kõigile inimestele meeldida, siis poleks õige vaimuliku ametitki valida. Me ei saa teha seda, mis inimestele meeldib, veel vähem seda, mis meie vaenlastele meeldib. Tuleb teha seda, mis on õige ja vajalik.
Jeesus ei hoolinud sellest, et «väärikate» silmis oli Ta madalalt hinnatud, sest Ta oli tölnerite ja patuste sõber. Tema järel käijad ei saa olla paremas olukorras.
Kas volikogus töötades ei lähene me liialt maailmale? See võib õige olla. Kuid kodus televiisori ees istudes võib see palju halvemate tagajärgedega olla. Küll aga ütles Jeesus: «Minge kõike maailma ja tehke jüngriteks kõik rahvad.» Jumala riigi kuulutamiseks on kõige olulisem kontakt nende inimestega, kellele sa tahad evangeeliumi kuulutada. See on kuulutustööks esimene tingimus. Ega ilmaasjata ei läkitata misjonäre kaugete rahvaste juurde. Kauged rahvad ei pruugi aga elada Aafrikas või Aasias. Usklikud ja uskmatud võivad olla samas vallas üksteisest mitme valgusaasta kaugusel. Kes kelle juurde peaks minema?
Minna kõike maailma ei olegi nii kerge. Paljudes mittekristlikes riikides on misjonäride töö keelatud. Isegi kristlikul Venemaal seatakse sellele mitmeid piiranguid. Meie ühiskonnas on valdkondi, kus vaimuliku saabumist nähakse ohu märgina. See, et rahvas on meid valinud kohaliku elu korraldamises otsustajate hulka, on suur eesõigus. Kogu volikogu töö on üks suur suhtlemine. Suhelda tuleb nii oma kui ka teiste erakondade liikmetega, eelkõige aga selle rahvaga, keda sa esindad. See avab vaimulikule tööpõllu, tegemata tema elu ja tööd kergemaks, kuid avades võimalused töö tegemiseks.
Kas võib olla, et unustame oma põhitöö koguduses? Seda võib juhtuda küll. Kuid see oht on mõneski muus kohas suurem kui volikogus töötades. Mäletan, kui läksin ühele volikogu koosolekule, olles ilma pastori särgita ja kandes lipsu. Kohe ütlesid mu kaaslased volikogus, et ma näen välja nii naljakalt ilmalik. Kui unustamine ei alga meist enestest, siis välised tingimused ei tekita seda kindlasti. Siiski paljud tublid inimesed ei trügi ühiskonna elu korraldama. Öeldakse, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Kindlasti on kingseppi, kellele kogu maailm ongi vaid ta liistud.
Ärgu vaimulik olgu mees, kes nokitseb oma liistudega. Issand on andnud käsu minna kõike maailma ja kuulutada evangeeliumi kogu loodule. Õnnistagu kiriku Issand iga vaimulikku, kes Tema töötegijana kasutab selle ülesande täitmiseks neid võimalusi, mida pakub töö kohalikes omavalitsustes.

Joel Luhamets,
assessor