Ole avatud!

Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!”, see on „Avane!” ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Ja Jeesus keelas neid, et nad ei räägiks sellest kellelegi, aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid. Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: „Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!“

Markuse evangeelium 7:31–37

On teil kunagi kodus olnud vana televiisor, mis kippus jukerdama, nii et mõnikord oli küll pilt ekraanil, aga häält ei olnud? Vähemasti aastakümneid tagasi nõukogudeaegsetel televiisoritel kippus see küll juhtuma. Vahel öeldakse, et „pilt on, aga häält ei ole“ ka peretüli puhul, kui üks tülisolijatest keeldub teisega sõnakestki rääkimast.

Ollakse solvunud ja usutakse, et teine saab niimoodi ilma sõnade ja seletusteta aru, mis on tüli põhjuseks. Tavaliselt ei saada. Sõnu on vaja. Võib ju üritada ka tummast televiisorist mõnda saadet või filmi vaadata, aga midagi ei ole teha, ilma sõnadeta ei saa sisust suurt midagi aru. Ei piisa ainult nägemisest, oluline on ka kuulda. Sõnad on nii olulised. Alguses oli Sõna …

Jeesuse juurde toodi mees, kes oli kurt ja kidakeelne. Pime Bartimeus, kui kuulis Jeesust lähenemas, hakkas hüüdma: „Taaveti Poeg, halasta mu peale!” See kurttumm mees aga ei saanud hüüda, ta võib-olla ei teadnudki midagi Jeesusest, ta ei saanud ju kuulda lugusid imelisest õpetajast, tervendajast.

Aga õnneks olid sel mehel sõbrad, kes olid Jeesusest kuulnud. Nagu halvatud mees pääses Jeesuse juurde sõprade abil, nii ka sellel kurdil ja kidakeelsel mehel olid olemas ligimesed, kes hoolisid, aitasid. Nad palusid, et Jeesus paneks käed kurttumma peale ja tervendaks teda. Jeesus tervendab, kuid mitte sel viisil, kui paluti. Inimene ei saa Jumalale dikteerida, mismoodi ta täpselt peab palvetele vastama.

Kui Jeesuse juurde on toodud vigaseid, pimedaid, on ta tavaliselt küsinud: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” Võib tunduda, et see küsimus on üleliigne, on ju selge, et pime tahab näha ja jalutu kõndida. Kuid Jeesus ei suru end kellelegi vägisi peale, tema soovib, et inimene ise väljendaks tahet terveneda.

Ei tea, kas tol ajal oli ka midagi viipekeele sarnast olemas, kuid see, mida Jeesus teeb, sarnaneb väga sellega. Ta pistab sõrmed kurtidesse kõrvadesse, sülitab, puudutab ta keelt. Mehega, kes ei kuule ega suuda end sõnadega väljendada, tuleb suhelda märkide teel, et ta mõistaks, mida Jeesus soovib talle teha.

Tervendamiseks neid märke pole vaja, tervenemisime toimub, kui Jeesus kasutab oma meelevalda ja lausub sõna „Effata!” – „Avane!” – ava end Jumalale ja ümbritsevale maailmale! Jeesus ütleb ühe sõna ja mees saab terveks. Armulauakutses on sõnad: „Issand, ma ei ole väärt, et Sa tuled mu juurde, ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks!”

Me võime olla päris terava kuulmisega ja sõnaosavad, aga kas mõneti ei ela me ikkagi nagu see kurt ja kidakeelne? Elame nii, et küll kuulame, aga ei kuule. Ei suuda kuulata üksteist, ei kuule, mida teine räägib, ega suuda ka suhelda üksteisega. Ja see ei ole alati nii, et „pilt on, aga häält ei ole”.

Mõnikord on meie ümber nii palju müra, et selles ongi raske kinni püüda selget sõnumit. Rääkida võib vägagi palju, aga kui need on vaid tühjad ja mõttetud sõnad, on see kui kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Raske on eraldada teri sõkaldest, raske on keskenduda olulisele sõnumile ka siis, kui enda sees on nii palju müra ja segadust.

Meil on võimalus kuulata Jumala sõna igal pool ja igal ajal, erinevate vahendite abil, aga ometi jääme tihti ka sellele kurdiks. Isegi kirikus jutlust niiöelda kuulates saab mõelda töömuredele, peresuhetele, argiprobleemidele. Ja ise rääkida oma usust – selleks on inimesed tavaliselt üsna kidakeelsed, see tundub kohatu, ei oska leida õigeid sõnu.

Vahel aga inimesed ütlevad kibestunult, et Jumal on kurt, ei kuule meid, ei vasta meile. Ei, mitte Jumal ei ole kurt ega tumm, viga on inimeses. Võib-olla peaks paluma, et Issand ütleks sulle ja mulle „Effata!” –„Avane!”.

Peaksime palvetama, et meie vaimukõrvad võiksid kuulda kõike, mida Jumal tahab öelda ja näidata. Et oleksime selleks avatud. Ja siis ei saa me olla ka kidakeelsed kuulutamaks head sõnumit Kristusest, küll tema annab meile selleks õiged sõnad õigel ajal õiges kohas. Aamen.

Tiina Ool

Kuressaare koguduse abiõpetaja