Oled minu sõber, Eesti Kirik

Homme möödub kakskümmend aastat nädalalehe Eesti Kirik taasilmumisest ja seda tähistatakse Tallinnas toomkirikus piduliku jumalateenistuse ning ühise koosviibimisega konsistooriumi majas.  
Väärika sünnipäeva eel palus toimetus saata lugejail oma mõtteid, mälestusi ja arvamusi lehe kohta. Vastukaja oli üllatavalt aktiivne, on hea meel, et hulk inimesi võttis kirjutada pikemalt või ka lihtsalt vastata meie poolt esitatud küsimustele. Aitäh.

Igaühel ka oma lugu jutustada
Neist, kes oma vanuse lisasid, näeme, et kõige eakam vastanu on 89 ja kõige noorem 39. Suurem hulk kirjutajaist on olnud meie lehe lugejad algusest peale, mis muidugi lisab nende arvamustele ja seisukohavõttudele kaalu. Paljud jagasid oma mälestusi, rõõmu, aga ka muret ja kahtlusi.
Igaühel on kõnelda oma lugu ja õnneks mahub sinna sisse või juurde ka meie ühine, Eesti Kiriku lugu. Siiri Estrik kirjutab: «1990. a märtsis sündis mul poeg. Hiljuti avastasin, et selle päeva mälestuseks hoitud «kirjavara» (kaar­did, vastsündinu käe ümber olnud lipik jm) hulgas oli ka Eesti Kiriku esimene number. Mäletan, et oli kõige uue väga liigutav, lootusrikas algus. Olime kõik palju rikkamaks saanud…»
Villu Käo Põlvast meenutab, et kord tutvustas ta lehte ühele Ameerikast pärit ehitusmehele. Too oli imestunud, et nii väike riik, aga nii mahukas kiriku häälekandja. Kui võõrustaja oma ämma kirjutatud artiklit näitas, oli mehe imestus veelgi suurem, oli ju ämm «kõigest» pensionärist endine taluperenaine – on alles ajaleht, kirjutab inimeselt inimesele!
Kõige kaugem tervitus saabus Soomest Espoost Raigo Liimanilt. Tema kirjast saame teada, et sealses praostkonnas loetakse Eesti Kirikut ning kui on olulist ja uut infot, saadetakse see ka töötegijaile laiali ja pannakse koguduse infotahvlile üles. Espoo piirkonnaga on vähemalt neljal Eestimaa kogudusel sõprussuhted. Isegi estofiilide hulk tundub kasvavat.

Ideid ei hoita vaka all
Enamiku kirjutajate ja vastanute suhtumine lehe praegusesse väljanägemisse ja formaati oli soosiv ja heatahtlik. Oluliste teemadena toodi välja nii lugusid inimestest, koguduste elust, ajalugu kajastavad artiklid, aga ka jutlused pühapäevaks. Tunti puudust globaalsematest teemadest, mis võiksid esile tuua kristlaste ja kiriku seisukohavõtu ühiskonna ja keskkonna jaoks olulistes küsimustes, kohati peeti lehte liialt «kuivaks» ja kantseliitlikuks. Lehe veebiversioonis nähti jätkuvalt arenguruumi.     
Eriti hea meel on selle üle, et paljud kirjutajad tegid oma ettepanekuid teemade osas. Sooviti Piibli kirjakohtade seletusi, juba eespool toodud kaasarääkimist keskkonnaprobleemides ning soovitati, et kui «Toompea vaikib, võiks ajaleht siiski küsida».
Tõenäoliselt saab kaugemalolija meie lehe kaudu oma pildi siinses kirikuelus toimuvast, Soomest tuli küll häid ja elluviimist vajavaid ideid nagu küllusesarvest.
Nii sooviti kajastada siinsete võõrkeelsete koguduste tööd, samuti saada paremat pilti kirikute ja koguduste elu kohta Eestisse külla tuleva inimese jaoks. Enam tahetakse süveneda siinsetesse kristlikesse kommetesse ning olla kursis kirikute oikumeenilise tööga.
Oleme tänulikud iga mõtte eest, mille meieni saatsite. Toome rubriigis «Toimetuse kirjakast» ära ka lõike teie saadetud kirjadest ning soovime jätkuvalt põnevat lugemist ja meeldivat koostööd. Linda Keller Kivi-Vigalast kirjutas: «Oled minu sõber, Eesti Kirik, ootan Sind iga nädal! Kohtumiseni!»   
Mari Paenurm