Muutumine algab julgusest

Kaasaegses pedagoogikas räägitakse palju õppijakesksusest, võib öelda, et hästiunustatud vanadest tõdedest, et inimene on ainulaadne ning vajab oma võimeid, oskusi ja kogemusi arvestavat õpetust. Niisugune õpetus loob eeldused avatud, teistega arvestava, oma võimeid ja vajadusi realistlikult hindava ning tugeva identiteedi ja väärtushinnangutega inimese kujunemisele.
Kui vaadata, milliseid mõisteid kasutatakse tänapäeva Eestis ühiskondlike protsesside kirjeldamiseks, puutume üha sagedamini kokku sõnadega kaasamine, osalemine, kodanikualgatus ja koostöö. Küllap võiks seda rida jätkata mitmete teiste samatähenduslike sõnadega. Ühelt poolt on tegemist mõistetega, millel riigipoliitikas ja seadusandluses on oma väga konkreetne tähendus ja ülesanne, mis näitavad ära, kus ja kuidas inimesed saavad osaleda riiklikes otsustusprotsessides. Teisalt aga väljendavad need sõnad hoiakuid ja väärtusi, mis rõhutavad inimväärikust ning vabadust ja vastutust enda ja kaasinimeste elu puudutavates asjades kaasa rääkida ja tegutseda. Niisugust mõtteviisi jagavad kirikus need, kes räägivad ilmikute suuremast kaasamisest, olgu siis jumalateenistuste läbiviimisel või mõnes teises kirikutöö valdkonnas.
Möödunud nädalavahetusel astus EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus sammukese lastele ja noortele lähemale: võeti vastu organisatsiooni põhikiri, mille kohaselt saavad edaspidi ühingu liikmeks astuda lapsed alates seitsmendast eluaastast, vanuse ülempiiri ei ole, liikmete hulka on teretulnud ka laste-ja noorsootöö tegijad. See ei tähenda sugugi, et senised liikmed – kogudused – heidetakse üle parda. Alates 1. septembrist on kõigil kogudustel võimalus hakata organisatsiooni toetajaliikmeks. Tihedad sidemed organisatsiooni ja koguduste vahel aitavad vältida ohtu, et noored läheksid oma teed ja kogudused oma. Käies Kristust järgides, Tema jälgedes, käime olenemata east sama teed, isegi kui mõnikord üksteist silmist kaotame.
Eesti riigi noorsootöö strateegia järgi on noortepoliitika üldeesmärgiks noorte osalus otsustusprotsessides ja nende huvide ning vajadustega arvestamine kõigis noorte elu puudutavates küsimustes. Missugused on noorte võimalused osaleda ja kaasa rääkida kiriku tegemistes? Kuivõrd suudame vaimulike ja kiriku töötegijatena astuda lapse või noore kingadesse, vaadata toimuvat nende silmadega, kuulata nende kõrvadega või elada sisse nende küsimustesse?
Küllap leidub nüüd neid, kes väidavad mulle vastu, et riigi strateegiatega ei saa ega peagi arvestama, kirikus on omad reeglid, on aastakümneid olnud ja on ka edaspidi. Võib ka nii, aga saab ka teisiti.
 Võime täna rõõmustada, et ellu on viidud üks EELK arengukava eesmärkidest: loodud on EELK laste- ja noorteorganisatsioon. Loodan väga, et toimunu ei jää pelgalt plusspunktiks arengukava täitmise tabelis, vaid toob kaasa sisulise edenemise meie kiriku laste- ja noorsootöös. Usun, et tehtud muudatus loob eeldused selleks, et lapsed ja noored tunnevad ennast kirikus ja koguduses rohkem osalistena, leiavad rohkem eakohast tegevust ning saavutavad seeläbi kandvama sideme kiriku ja Kristusega. Olen mõnikord kuulnud vaimulikke kurtmas, et koguduseliikmed ei taha või ei julge koguduse asjades vastutust võtta. Usun, et need, kes on maast madalast saanud kiriku asjades kaasa mõelda ja tegutseda, otsivad ja leiavad alati kohti, kus koguduseelus kaasa lüüa.
Selleks, et soovitud muutus meie kiriku laste- ja noorsootöös ei jääks vaid vormiliseks, tuleb oma panus anda ka täiskasvanutel: laste-ja noortetöö tegijatel, vaimulikel, igal koguduseliikmel. Muutumine saab alguse julgusest muutuda, julgusest teha asju teistmoodi, katsetada uut ja tundmatut, julgust tunnistada, et teistmoodi mõtlemine või tegemine ei tähenda tingimata valesti mõtlemist ja tegemist. Julgus, aga ka kasvamine, elab usaldusest. Usaldusest kaasinimeste ja Jumala vastu.
Rõõmu ja julgust ülestõusmisaega!

Kerstin Kask,
LNÜ juhatuse esimees