Aeg on igavikuks valmistumine

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile  ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?” Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.” Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?” Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.” Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.

Matteuse evangeelium 25:31–46

Aastatega koguneb elatud elust hulk kalleid mälestusi. Meenutame armsaid, kes jõudnud üle ajalikkuse piiri. Mullast oleme võetud ning mullaks peame jälle saama. Igavik seab meie ette ju ka kõhedust tekitava surelikkuse paratamatuse. Mis meile aja lõppedes osaks saab – õndsus või hukatus? Kuningas Kristus seisab igaviku lävel, et nii lambad kui sikud saaks viimaks sinna, kuhu nad läbi elu on teel olnud. Igavese õndsuse väravasse juhatab patuse vaid Issanda arm. See on igavikupühapäeva rõõmusõnum.

Meie arusaamine igavikust on sama suhteline kui ajataju. 50 aastat on saja-aastasele kõigest pool elust. Koolijüts aga peab poole sajandi taguse ajalooga seoseid otsima lõputuna näiva mineviku hämarusest. Elus kohtame sedagi, et igavikuga püütakse ka ideoloogiliselt manipuleerida. Mõne rahva ülbe suhtumine naabritesse on rajatud pettekujutelmal, et nende vägevusel otsa polegi.  

Õnneks ei jää maa peale kestma ükski võim ega vägi. Arukas oleks ajalikke asju ajades otsida armastuse ja rahu teed igavikku. Jeesus ütleb: „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.“ (Matteuse evangeelium 24:35)

Torontos elades tahtsin kord ühele väikesele sugulasele kinkida midagi, millest tema eas oleksin ise suurt rõõmu tundnud – Ameerika stiilis mänguveoautot, mis näeks välja nagu päris. Käisin lolli järjekindlusega läbi mitmed mänguasjapoed, aga jäin kaotajaks. Lõpuks üks häbelikult naeratav müüja selgitas mulle, et niisugused asjad on ainult keskealiste meeste nostalgialelud, mille vastu lastel huvi puudub.  

Meie vanaemad ja vanavanaemad tegid ise puupulkadest ja kaltsust mänguasju, mis olid kord kodutalu loomakari või kuninglik väesalk. Nad mängisid päris elu. Meie põlvkond mängis lapsena autode ja nukkudega. Ka meie mängisime päris elu. Kujutlusvõime lubas pappkarbil olla kas majaks või laevaks ning põrandavaip sobis nii voogavaks viljapõlluks kui mässavaks mereks.

Täna on laste mängud pagendatud päris maailmast tehisaru poolt valvatud virtuaalse reaalsuse ebareaalsete olendite veidrasse seltskonda. Lapsed mängivad küll innukamalt kui varem, kuid nende mängude side päris eluga jääb üha kaugemaks.

Miks rääkida leludest igavikupühapäeva kontekstis? Sellepärast, et igavikupühapäev seab meie ette küsimuse: „Mida olete teinud või tegemata jätnud kellele tahes mu kõige pisematest?“

Igavikku õpime tundma üksnes tõelist elu elades. See algab lapsepõlvest ja kestab kõrge vanaduseni. Kaduvust tunnetades omandame ka üle inimpõlvede püsivad tõed. Õppides lapsepõlve mängude kaudu elama päris elu, kujuneme terviklikeks isiksusteks, kellel lisaks füüsilisele eksistentsile ja emotsionaalsele tundlikkusele on ka igavikku otsiv hing.

Inimmõistusele lõpuni hoomamatu ja sõnulseletamatu igavik saab meile oluliselt lähedasemaks surelike inimeste kaudu, kellega koos elame tõelist elu, kogeme tõelist armastust ja kelle lahkumine valmistab meile tõelist leina. Armastus ja lein on ühe mündi kaks poolt. Mõlemad on päris ja mõlemad on õnnistuseks. Nende mõlema kogemiseks vajame oskust olla päriselt omadega koos. 

Mõned aastad tagasi avaldati teadusajakirjas Nature and Cosmology artikkel, milles grupp teadlasi tutvustas oma uurimustöö järeldusi selle kohta, et universum polegi lapik ja lõpmatu (nagu väitsid Einstein ja Friedman), vaid pigem ümmargune ja suletud (Vikerraadio „Labor“ 10.11.2019). Kui asuksime  ühest ilmaruumi punktist otse liikuma, jõuaksime lõpuks samasse punkti tagasi. Häda vaid, et teekonnaks kuluks terve igavik.

Inimesele jõukohasem on teha astronoomilisi vaatlusi ning arendada matemaatilisi teooriaid. Aga universumil pole sooja ega külma, mida me temast teame või ei tea. Meile on tähtis, et maailmaruumi tundmaõppimine aitaks meil maiseid asju veidigi arukamalt toimetada.  

Ka igaviku otsinguil jõuame ringiga samasse punkti, kust alustasime. Jeesus rääkis jüngritele palju mõistujutte taevariigist. Ta asetas neis kuulajad kahe jalaga maa peale väga eluliste valikute ette. Igavik on igavik ja Jumal on Jumal hoolimata sellest, kas või kuidas inimene usub.

Aga meile on eluliselt üha tähtsam õppida kaasinimesi armastama ja Jumala loodut vastutustundlikult hoidma nii, et meid juhib kõigis maistes toimetustes Kristuse lepitus ja rahu. Üksnes tema armust saab kaduv kadumatu väärtuse ja surelik igavese elu lootuse. Aamen. 

Mart Salumäe

Haapsalu koguduse õpetaja