Temast, Tema läbi ja Temasse

Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed! Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud talle nõuandjaks? Või kes on talle midagi enne andnud, et talle tuleks tasuda? Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik. Temale olgu kirkus igavesti! Aamen.
Rm 11:33–36

Igakevadine kolmainupüha – see on ristirahvale Jumala au ning majesteetlikkuse meeldetuletuse arm. Siis tuletame meelde, et Jumal on ainus, tõeline, halastaja, samas ka kardetav. Siis peaks keskmesse tõusma esimene käsk: see, mis välistab võimaluse, et on veel keegi end Kristuses ilmutanud Jumala kõrval, keda samaaegselt koos Temaga teenida, austada ja kummardada. Tema täiuslikkus ja kõikväelisus pole jagatav osadeks. Isa, Poeg ja Püha Vaim pole eraldi vaadeldavad ega tunnetatavad. Nad avanevad meile ühtse ning jagamatuna, sageli ootamatult, meid üllatades. Ehk Pauluse sõnul: «Jah, temast ja tema läbi ja temasse on kõik.»
Ka apostel Paulus oli üllatunud, millisele tulemusele ta jõudis, arutledes Kristuse armu osakssaamise võimaluste üle eraldi Jumala põlisrahvale iisraelile ja samas paganarahvastele. Vastu ootusi piisab Jumala halastavast armust nii ühele kui teisele poolele. Isegi patt, see suurim sõnakuulmatus, ei suuda takistada Jumalat meile halastamast! Inimkond, sealhulgas iga inimese elu, võib olla täis aegumatuid eksimusi. Jumal ei saa kätt ette panna inimlikule kuritahtlikkusele ja sellega seotud valedele otsustele, samuti Jumala hülgamisele. Aga mis tahes olukordades ta näitab rohelist tuld Jumala halastuse võimalustele! Ainult nõnda õpime tundma, kes õieti on see Suur Tundmatu, kes end ometi on ilmutanud.
Raske on leida sõnu selle jumaliku tõe väljendamiseks, eriti kui see kedagi isiklikult puudutab. Oma ülevas rõõmus hakkab apostel laulma, laenates väljendeid mineviku usumeestelt. Ta otse hõiskab, kui kiidab Jumala «rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse» sügavust. Nõnda läbibki tänavuse kolmainupüha teemat tõdemus Jumala rikkusest, tarkusest ja tunnetamisest.
On mõttetu püüda tabada Jumalat tema täiuses. Piisab, kui koos apostliga alandume tema ette, taipamaks, kuidas alles oma inimliku küündimatuse põhja kombates avastame midagi, mis peegeldab Jumala olemust, otsekui kastepisar päikest. Sageli arvame, et võlgneme Jumalale mingeid ande ja väärtusi, mida ta meile kunagi on laenanud. See arvamus aga jätab meid Jumala tõelistest rikkustest ilma. Oleme ju ise pärit Loojast endast. See on suurim rikkus. See säilib ja kasvab ja kannab protsente, kui sellega iga päev tegeleme.
Ükskord kutsus rikas vend oma vaese venna oma varakambreid imetlema. Kaua talutas uhke mees puruvaest oma aaretesalvede keskel ringi. Peidikust väljudes lausus vaene vend: «Soo, nüüd siis oleme üherikkused.» – «Kuidas nii?» üllatus teine. – «Väga lihtne. Ega ju sinagi muud oma rikkusest ei saa, kui et käid seda vaatamas.»
Tõepoolest. Ühel hetkel pole meil nööpnõelagi, mida omaks lugeda või vaadelda. Kus või kelles on meie rikkus siis?
See meie seisundi õige tunnetus koos lahendusega selgub Jumalas kui Lunastajas – Tema Pojas. Tema läbi heidab Jumal armu nii headel kui kurjadel päevadel. Vana Testamendi Koguja juurest leiame sõnad: «Heal päeval olgu sul hea meel, ja kurjal päeval mõtle järele: Jumal on teinud nii selle kui teise, et inimene ei teaks, mis tal ees seisab.» Aga kuulus Blaise Pascal on oma usutunnetust formuleerides öelnud: «Jumala tunnetamine ilma oma armetuse tunnetamiseta teeb upsakaks. Oma armetuse tunnetamine ilma Jumala tunnetamiseta viib meeleheitele. Üksnes Jeesuse Kristuse tunnetamine hoiab tasakaalus, sest temas leiame nii Jumala kui oma armetuse.»
Ent Jumal on ka Püha Vaim. Temas leiame, mida iga päev vajame – tee Jumala poole. Teisisõnu – vajame suurt tarkust teel püsimiseks, edasijõudmiseks ja päralejõudmiseks. Kõik, mis olemas, omab mõtte seeläbi, et kogu loodu on Pauluse sõnul «temasse», s.o Jumalasse suundumas.
Jeesus lahkus meist teadmatusse. Mis muud on meile taevas kui teadmatus. Aga Jeesus jättis meile maha oma kirjad, nii nagu sõjaväljale kutsutud noormees oma mõrsjale jättis paki kirju, mida lugedes too end tema ja tema armastuse seltsis võiks tunda lohutatuna, trööstituna. Jumala tarkuse sügavuse leiame Tema armastuse sügavuses. Kui VT laulik palub Jumalalt õpetust meie päevade arvestamiseks, siis ei palu ta seda, mis meile teadmatuks peab jääma – meie maise eluea aastate ning päevade arvu. Kuid ta palub tarka südant, s.o südant, mis on Jumala armastuses juurdunud. Jeesuse kirjade avamiseks palugemgi abi Pühalt Vaimult, selleks et püsiksime ning kasvaksime armastuses ja käiksime väsimatult koduteed. Aamen.

Kalle Mesila,
emeriitõpetaja