Õppimine on õpilase kohus

Selle aasta 1. septembril tervitas kooli minevaid lapsi karge, kuid samas päikeselist päeva tõotav sügishommik. Päev oligi ilus, hoolimata tuliseid kirgi üles kütnud koolide edetabelist.
Tegelikult võikski öelda, et mis seal ikka – elu läheb ju edasi ning õppetöö algas ka nendes haridusasutustes, mis jäid riigieksamitulemuste pingereas tahapoole. Hariduseta ei jää ju keegi ning õppimine ja oma tuleviku kindlustamine on lõppude lõpuks igaühe enda teha. Selge on seegi, et ka n-ö nõrgemates koolides võib ülikooli astumiseks vajaliku küpsuse omandada see, kes seda tõesti ka soovib ning selle nimel pingutab. Ent vaidlused teemal, milline peaks olema üks õige kool ja mida me selliselt koolilt ootame, ei tahagi vaibuda.
Juhtusin enne esimest koolipäeva vaatama ETVst saadet «Vabariigi kodanikud», kus kõik stuudiokülalised väga üksmeelselt esinesid. Eriti üksmeelsed oldi selles osas, et kõik õpilase jaoks kohustuslik ja ebameeldiv on justkui kurjast ning laps peaks ise valima endale meelepärased ained. Seda lihtsal põhjusel, et siis on ta kooli minnes alati rõõmus ega kannata liigse stressi all ning küllap paranevad siis ka õpitulemused.
Kätt südamele pannes võin täna kinnitada, et oleksin omal ajal teinud kõik selleks, et pääseda matemaatikast ja keemiast. Praegu mõtlen, et kui poleks olnud noid higi ja pisaratega immutatud ruudulisi vihikuid ning nõudlikke õpetajaid, oleksin koguduse majandusaruannete juures ilmselt veel kümme korda rohkem jännis, kui ma praegu olen.
Ega olnud tõesti alati kerge. Eriti just algkooliaastatega seoses meenub ebamäärane hirmutunne, aeg-ajalt päevakorda kerkiv mure, et äkki järgneb millelegi karistus. Küllap saab meiegi põlvkond veel öelda ka seda, et aeg oli teine ja meie olime teistsugused kui nüüdsed noored. Praegu ju ei nõuta vahetunnil ringiratast jalutamist ning koolivormi kandmist või haudvaikust klassis. Ei saagi nõuda, sest seda nimetatakse lapse vabaduse piiramiseks.
Mäletan oma esimest tundi, kui seisin esimest korda õpetajana klassi ees ja sain korraga hämmeldunult aru, et mitte keegi ei kavatsegi mind kuulata või enne tunni algust püsti seista, kuni luban istuda. Siiamaani läheb mul tunde andes peamine aur laste vaigistamisele, nende tähelepanu võitmisele ning tunni võimalikult atraktiivseks muutmisele, et üldse mingit teemat alustada saaks. Pean tunnistama, et sageli mul see ei õnnestugi. Ometi on tegemist vabatahtliku tunniga…
Siinkohal ei saa ma süüdistada lapsi, vaid pean lihtsalt tunnistama oma pedagoogilist nõrkust. Väga lihtne on öelda, et ah, maal ongi kõik lapsed sellise tasemega ja mis ma ikka punnitan. Noort inimest tuleb aga näha kui tervikut, uskuda temasse ja leida üles need anded, mis on temas tugevad, neid esile tõsta ning edasi arendada. Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas on noore inimese edu aluseks mitte ainult teadmised, vaid loovus ja usk oma võimetesse.
Samas ei tohiks ära unustada seda, et ka lastel ja noortel on omad kohustused, mis käivad iga inimesega ja tema arenguga kaasas. Koolis tuleb kindlasti ette ebameeldivaid aineid, ent noor inimene peab mõistma, et elus polegi kõik meeldiv ja tore. Noortel tuleb aru saada, et nende kohus on õppida ning järgida kõigile kehtivaid kokkulepitud reegleid, millest üleastumist ei aktsepteerita. Igasugused reeglid, nii kirjutatud kui kirjutamata, käivad inimesega kaasas sünnist saadik ja kool loob ju lõppude lõpuks suhtumise kogu eluks.
Pean tunnistama, et olin väga rõõmus, nähes oma endist kooli pingereas esikolmandikus. Eks mõtlen minagi aeg-ajalt, et sellised järjestused on tühiasi, peaasi et noored oleksid ise rahul ja õnnelikud ning oma hariduse mingil moel kätte saaksid. Ometi olen südames väga rahul, et tulen sellisest haridusasutusest, kus oli ühepalju nõudlikkust, võitlemist iseenda eest ning samas ühtehoidmist ja loomulikku, noore inimese igakülgset arengut soodustavat keskkonda. Tagantjärele mõeldes oli mul ideaalne kool, mis sest, et asus väikelinnas ja kaugel suurtest keskustest. Aga meile kõigile anti võimalus areneda just nõnda, nagu soovisime, kuigi ka «kohustuslikku» stressi ja ebameeldivusi oli kamaluga. Praegu oleme selle kõige eest siiski tänulikud.
Ideaalset on raske saavutada ja kõikide vajadusi järgida ei jõua. Selge on see, et koolis peaks valitsema keskkond, kus õpilane ennast mugavalt tunneb. Selge on ka see, et koolist lihtsalt «läbi libistamine» on ajaraiskamine. Kuidas ühendada meeldiv ja kasulik meie haridussüsteemis? Selle üle ei otsusta ilmselt enam meie, aga oma väikese panuse saab siiski anda igaüks, kes vähegi koolisüsteemiga seotud on.

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist