Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Hüvastijätu aplaus

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Olen matnud sadu surnuid, esmakordselt elus seisin kirstu ääres ja plaksutasin. Aplodeerisid tuhanded ja miljonid, kes olid kogunenud Rooma paavsti ära saatma. Minulgi oli avanenud suur eesõigus väljendada Eestit esindava delegatsiooni koosseisus meie rahva ja kristlaskonna austust lahkunud kirikupea vastu. Niisiis plaksutasin meie kõigi eest! Olles veel värskelt ajaloo suurima jumalagajätu mõju all, jagaksin teiega, head lugejad, ka rõõmu ja innustust, mida see matusetalitus sisendas. See tunne oli valdav, hoolimata mõnestki põsele veerenud pisarast.

Olen matnud sadu surnuid, esmakordselt elus seisin kirstu ääres ja plaksutasin. Aplodeerisid tuhanded ja miljonid, kes olid kogunenud Rooma paavsti ära saatma. Minulgi oli avanenud suur eesõigus väljendada Eestit esindava delegatsiooni koosseisus meie rahva ja kristlaskonna austust lahkunud kirikupea vastu. Niisiis plaksutasin meie kõigi eest! Olles veel värskelt ajaloo suurima jumalagajätu mõju all, jagaksin teiega, head lugejad, ka rõõmu ja innustust, mida see matusetalitus sisendas. See tunne oli valdav, hoolimata mõnestki põsele veerenud pisarast.

 

Ärasaatjate põhimassi moodustasid noored inimesed, koolilapsed, lastega pered. Linn oli täis lippe lehvitavaid ja laulvaid noortekolonne. Linnaväljakud kujutasid endast suurt laagriplatsi, kus ööbiti telkides ja lausa lageda taeva all. Matuseliste innukust ei peatanud miski.

 

Mis toob ühe vanakese ärasaatmisele noore põlvkonna? Pigem olen tihti kogenud, et mida vanem lahkunu, seda vähem on matusel noori. Isegi mõne vana ja auväärse koguduseõpetaja kirstu ümber on kirikus vahel vaid eakad hüvastijätjad. Noort ja vana ei seo nagu miski, puudub ühendava väärtuse sisemine magnet.

 

Oli see Püha Isa individuaalne karisma? Oli see võimupositsioon kirikujuhina? Oli see Kristuse evangeelium, mille teenistuses ta seisis? Ilmselt on neid aspekte võimatu lahutada. Kokkuvõtvalt – see oli armastus ja usk, mida ta oma elu ja tööga äratas. See oli midagi, mida noor põlvkond vajab ja mida vaimulikul juhil nii ohtralt anda oli. Aga ta ei jaganud seda üksinda – seda tegi kirik, mida ta juhtis.

 

Arutasime oma delegatsioonis, et Eesti koolides korraldatud küsitluste kohaselt on usk ja religioon tähtsusjärjekorras üks viimaseid, mille vastu huvi tuntakse. Kirik ja usk tundub olevat nagu vanade inimeste asi. Miks on see nii? Kuidas on see võimalik, kui inimajaloo võimsaim hüvastijätt demonstreerib nimelt seda, et just noor põlvkond mõistab ja vajab rõõmusõnumit Kristusest.

 

Ilmselt oleme põlvkonniti üksteisest mööda rääkinud, vääralt küsinud ja vastanud, pärandanud ja õpetanud ebaõigeid asju, hoiakuid ja keelt. Kindlasti on see okupatsiooniideoloogia pärand, kogu ühiskonda läbiv protsess, mis sisaldab koduse kasvatuse, koguduseelu praktika, üldhariduskooli õppekorralduse, avaliku arvamuse ning ajakirjanduse meelsuse. See on taak, mis jätkuvalt murendab meie ühiskonna üksteisemõistmist ja elujõudu, millest tuleb vabaneda, et mõista reaalsust.

 

Reaalsus on see, milles veendusin veelgi Roomas viibides, et lastele ja noortele ei ole midagi vajalikumat ja omasemat kui usaldada Jumalat ja elada Kristuse armastusest. Elu sünnipärane müsteerium ja armastuse igavene, religioosne mõõde on see, mis toob nad Jumala maailma. Siin vajavad nad teejuhti, hoidmist ja eeskuju, milleks Kristus meid oma järgijatena on kutsunud. Ja nad oskavad selle eest tänulikud olla. Nad aplodeerivad. Nende silmad säravad rõõmust ka siis, kui seal on pisarad.

 

Eesti lapsed pole erand. Laske lapsukesed minu juurde, ütleb Jeesus. Mõelgem taas läbi oma suhe Jumalaga ja lastega. Asetagem end nende nahka tänases ohustatud maailmas. Kujutlegem, millisena ja milles nad tunneksid ära Kristuse. Mida nad ootavad ja vajavad temalt? Ning olgem siis tema esindajaks. Üks, mille üle pole vaja kaua mõelda, on hoolimine ja armastus. Teisena kuulub meie kohustuste hulka lastele antav usuõpetus. Uus, ametisse asuv valitsus peaks kiirelt õiendama võla üldhariduskooli religiooniõpetuse ees.

 

Aplaus kuulub sellele, kes jagab vaimseid väärtusi – isegi siis, kui ta ise lahkub.

Andres Põder,
peapiiskop