Advendiaja pimedus

Jälle on käes need neli nädalat, mil meenutatakse sündmusi enne Kristuse sündimist: tema eelkäijat Ristijat Johannest oma kuulutusega, püha perekonda, neitsi Maarjat, kuid ka Kristuse tagasitulekut kord aegade lõpul kõige lõpuleviijana. Niipalju kirikuelust advendiajal.
Kuid väljas on pime, märg ja tuuline. Ja on kaamos, teadagi. On tahtmine elada nii palju kui võimalik omas kodus, oma nelja seina vahel. Lihtsad asjad on ikka head. Neid tuleb leida. Näiteks tuleb advendiajal põletada palju küünlaid, süüdata kaminas tuli.
Isegi hinge täis ajavast elektrikatkestusest võib õngitseda midagi head. Pimedus võib olla ka soe ja turvaline. Teler on tumm, arvuti saab puhata ning on võimalik lugusid rääkida. Näiteks küsib sinu suureks saanud laps ootamatult: «Ema, räägi, kuidas te isaga tookord tuttavaks saite.» Selliste juttude rääkimine on raske, kui meid ümbritsevad helendavad ekraanid, mis neelavad kogu tähelepanu.
Mõni peletab kaamost poodlemisega, sest eks ju enne jõule saa täie hoo sisse jõulukraami müük. Kuid jällegi – parimad asjad on nähtamatud, kuid neid on võimalik kogeda. Ka mõne ilusa asja kaudu, kui suudame näha selle taga ilusa allikat.
Elu üle järelemõtlemine, endasse süüvimine ei pruugi olla tingimata masendav tegevus. Muidugi, maailmas on alati palju kurja. Selle teadmiseks ei ole vaja pidevalt uudiseid jälgida.
Pühakute kohta on öeldud, et nad keskenduvad heale. Mitte et pühak sulgeks silmad kurja ees, vaid kogu tema tähelepanu on heale keskendatud.
Mõnikord tõmbus pühak omaette üskindusse. Mida ta seal tegi? Mitte midagi. Kuid ometi oli tema mittemidagitegemine palju elusam kui teiste pidev tegutsemine. Kõik ei suuda samamoodi käituda, aga sellepärast mõni ongi pühak. Teistele on võimalus ka tegemisrõõmu kaudu leida olemisrõõm. Kui sa näiteks teed teisele midagi head, midagi, mis teda tõeliselt rõõmustab. Ära ütle, et sa ei tea, mis teda rõõmustab. Tead küll.
Aeg võib töötada meie kahjuks, kuid ta võib töötada ka meie poolt. Ootuse aeg. See on selline rahulik ootus, kus on teada, et oodatu ei jää tulemata. Ühest pühast teise. Me peame pühi selleks, et korrastada ennast ja oma maailma. Need toimivad nagu vitamiinid organismis. Kuid on valida, kas neid manustada või mitte.
Mõni aasta tagasi kirjutasin just advendiajal ühe laulu. Siin see on.

Sõbrad, päev läheb looja ja külm poeb ligi mul.
Kust küll leida hingesooja? Valgust?
Tulen linna mööda käimast, maad mööda rändamast.
Olen väsind väsitamast, vaatamast.
Seal on väsimust ja valu. Seal on valgust, mis ei valgusta.
Endapettust ja on palju pimedust.
    Kuulge, tehke lahti oma silmad, südamed!
    Võtke aega, siis on mahti näha muudki veel.
    Suurim käsk, mis iial antud: armastage teineteist!
    Sinu valu, ka see on kantud Armastajast suurimast.
Sõbrad, meil on ju tulnud üks valgus valgusest.
Sa ei pea ennast põletama, valgustamaks pimedust.
Süüta küünal pisikene, sellest piisab täiesti.
Vaata, see ju põleb siiski kõigi ööde lõpuni.
Hoidkem kokku – saame sooja hingele ja rohtu ka.
Selles leegis pisikeses meie pilgud kohtuvad.

 

 

 

 

Meelis-Lauri Erikson,
vaimulik