Aeg antud elada

Aastaringis on pühad ja tähtpäevad, isikliku elu jaoks tähtsad sündmused. Meie mälu ulatub üle aegade. Olulised on 2000 aasta tagused sündmused, aga ka 700 aasta tagused või siis 70 aasta tagused.

30 aastat tagasi töötasin Põlva maakonnalehe Koit toimetuses. See oli Rahvarinde ja muinsuskaitsepäevade ning öölaulupidude aasta; ENSV Ülemnõukogu võttis novembris vastu suveräänsusdeklaratsiooni. Balti ketini ja sinimustvalge tõusmiseni Pika Hermanni torni jäi veel üks aasta.
Minu jaoks oli aasta oluline seetõttu, et sügisel sündis mu noorim tütar. Aga veel enne seda tõi ajakirjanikutöö minu ellu ühe imelise naise. Ja teda ma tahaksingi meenutada.
Lähenes 1988. aasta 14. juuni. Aeg oli sealmaal, et võisime Eesti tõelisest ajaloost vabamalt kirjutada. Helistasin Vastse-Kuuste külanõukogusse ja palusin kontakti inimesega, kes oli olnud 1941. aasta 14. juuni küüditamise ohver, aga Siberist kodumaale tagasi jõudnud. Nii tuli mu ellu Erna Rosenberg, Ahja jõe kaldal Koorveres asunud veski omaniku tütar. Kui kohtusime, oli Erna saamas 80. Jäime suhtlema Erna surmani. Tolleks ajaks oli ta oma isatalu tagasi saanud.
Erna oli Eestisse tagasi tulnud 1960ndal. 1967. aastal sai lõpuks võimaluse oma isatallu kolida. Talumaja oli kolme kolhoosipere päralt, Erna sai väikese kambrikese, mis omal ajal oli tema ema ja isa magamistoaks. Seal ta siis elaski. Liikumisruumi polnud palju tarvis, sest jalad olid selleks ajaks Erna väheliikuvaks teinud. Temas ei olnud kübetki kibestumist, nurisemist ega kurtmist.
14. juuni 1941 oli tal eredalt meeles. „40nda aasta valimisi ma ei mäleta, võimuvahetus läks maal kuidagi märkamatult. Talutöid tuli ikka edasi teha. Aga 41. aasta saaki me enam koristada ei saanud. 14. juunit mäletan hästi. Istusime just hommikulauas. Oli laupäev. Mina asutasin end tube koristama. Veoauto sõitis õue. /…/ Anti aega 20 minutit asjade pakkimiseks, lubati kaasa võtta 20kilone pakk. Haarasin poribotikud ja kampsuni, öeldi: seal on isegi kõike küllalt, pole mõtet võtta. Viskasingi tagasi. Öeldi veel, et viiakse teise kohta ja antakse samasugune talu vastu. Siis arvasime küll, et viiakse surma. /…/Kõik jäi lahti. Lauta siga 12 põrsaga, kana poegadega, 8 lehma koos mullikatega, kaks hobust. Sööki võtsime ka natuke ühes: võid ja sinki, leiba, tangu. Suur siga jäi suitsutatult aita.
Tartu jaamas aeti meid loomavagunisse. Perekonna pead eraldi ja emad lastega eraldi. Ei siin lugenud vanus ega midagi. Mis laps minagi enam, üle kolmekümne olin.“ (Koit, 2.8.1988)
Erna isa suri 73aastasena Sosva vangilaagris, ema 1945. aastal 62aastasena väljasaatmiskohas Topoljovka külas. Õde-venda läksid Kolpaševo linna, kus vend hakkas tööle kalakombinaadis. Vend lõi pere ja jäigi Venemaale elama.
Kui nüüd Koorverest läbi sõidan, meenutan seda tugeva elujaatusega naist. Sest kes mäletaks meid pärast ajalikku elu, kui meie ei mäleta neid, läbi kelle hingede ja kehade on läinud eelmise sajandi valud ja kannatused.

 

 

 

 

Sirje Semm,
peatoimetaja