Ära mõista hukka ligimest

Ühes varasemas Eesti Kirikus Marju Lauristin ütles, et kristliku ligimesearmastuse roll meie ühiskonnas peaks suurem olema. Elu näib liikuvat vastassuunas. Arrogantsus pole häbeneda, halvustame avalikult enda keskel elavaid inimesi grupiviisi ja ühekaupa. Lausa pühakutena tunduvad inimesed, kes eksimise korral oma süüd tunnistavad.

Karantiini ajal vaatasin tõtt selle raamatuga, kuhu on koondatud usuisade mõtted armastuse, antipoodi, hukkamõistu kohta. Koostaja arvab, et miks mitte õppida neilt, kes eri aegadel on käinud sama teed, aga meist kaugemale jõudnud.

Teame, et kõik inimesed on pattu teinud ja Jumala aust ilma, aga see ei sega meid vahetpidamata andma teistele hinnanguid ja märkama vigu teiste juures. Kui oleks rohkem tänumeelt, siis tänaksime kogu aeg, et me ei ole nii nagu need muud inimesed. Tagarääkimine oleks nagu elu loomulik osa.

„Ainult üks on seaduseandja ja kohtunik – tema, kes võib nii päästa kui hukata. Aga kes oled sina, sa ligimese arvustaja?“ (Jk 4:12)

Otsustame välise, juhusliku järgi. Venna hing on minu jaoks suletud tempel, tema hingeseisundit, ka patukahetsust ma ei näe. Varakristlik näide, kui kaks õde müüdi orjaturul, üks sattus õilsa perenaise juurde nagu oma lapseks, teise õe ostis vääritu naine, kes talle omi kombeid õpetas.

Kui tõsiste usuinimeste aukartlikku suhtumist kaasinimestesse võrrelda meie praktikaga, siis sageli meenutab see üht õues nähtud pilti, kus poisike oli prügikasti juurest leidnud rikkis raadio ja lõhkus seda kirvega, et näha, mis on sees.

Noa ajast oleme teiste puudusi nähes ikka sama valiku ees kui Noa pojad: kas toimida nagu Haam või katta need armastusega kinni. Kui kaasinimeste vead on meile uudisväärtus ja neist räägime, määrime nende nime, aga ka iseennast. Usuisad ei soovita uskuda, kui kellestki halba räägitakse, ja kohelda inimesi nagu esmakohtumisel. Ka mitte ennast teistega võrrelda enda õigustamiseks või siis meist paremate sildistamiseks, nagu tegid variserid Jeesusega. Sildistada ei soovitata ka iseennast, mõeldes, et ma olen nii- või naasugune.

Nii soovitavad usuisad jätta kohtumõistmise kohtute ja viimselt Jumala hooleks ning tuletada meelde Lk 6:37: „Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut!“

G. M. Tavares kirjutab valusas raamatus „Jeruusalemm“ tunnustatud psühhiaatrist, kes kavatseb teha uurimust kurjuse tekkest ja toimimisest, kuni elusündmused näitavad, et kõik oleme seotud ega saa seda nähtust kusagilt kõrgelt ja kaugelt vaadata. Kui ka kirik kuulutaks välja ligimesearmastuse aasta, siis alustama peaks ikka oma patususe märkamisest.

Evi Sepp

Toimetuse kirjakast:

Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu

E-post: ek@eelk.ee