Armastus annab aega juurde

Viimase aasta kohta oleme võinud lugeda, et lisaks koroonaviirusest tingitud füüsilistele ja vaimsetele kannatustele oli kahjuks enam ka lahkumisi ajalikust elust igavesse. Ja seda mitte ainult otseselt koroonast tingituna, vaid mitmetel juhtudel võis viirus anda tausta, mis võis teha inimesi tõsistele terviseriketele vastuvõtlikumaks, nii et oleme saanud sõnumeid võrdlemisi varajases eas lahkumisest.

Et see on nõnda, võisin kogeda väga lähedalt eelmise aasta viimastel päevadel, kui mu enda vend 55aastasena astus ajast igavikku. Tõsi, tema tervis ei olnud viimastel aastatel kiita, kuid ei saa sugugi välistada, et koroona ning sellega kaasas käinud pinged said temalegi teesillutajaks eas, kus veel nii palju võinuks olla ees. Muidugi, kristlastena võtame kõike vastu otsekui Issanda käest, kuid vaevalt söandaksin öelda, et mul on usu ja usalduse täius, nii et saaksin rõõmsa meelega ja küsimustest vabalt leppida kõigega.

Nende ridade kirjutamise ajal olen Minneapolise lennujaamas ning just alustamas reisi Eesti suunas. Peamine põhjus, mis mind vaid kaheks päevaks üle Atlandi tõi, oli taas tõsine – Issand kutsus igavikku minu parima sõbra Ameerikas Helmut Lutsepa. Tema elupäev oli küll pikk, kuid eks lahkumine ole alati lahkumine ning lein on lein. Tahan siinkohal meenutada oma head sõpra Helmutit kui Kesk-Lääne ühte väljapaistvat eestluse hoidjat ning sügava usuga ristiinimest, kes andis oma panuse Minneapolise luterliku koguduse ülesehitamisse, teenides seda aastaid juhatuse esimehena.

Eelnev oli vaid kaks lugu minu enda viimase kuu kogemustest, kuid kindlasti ei ole ma siin erand ei Eesti ega laiema maailma kontekstis. Seepärast soovin kõigile, kes hiljaaegu on kaotanud oma lähedase, et selles kaotuses – kui seda üldse nii tohibki nimetada – võiks olla usku, et just nüüd on meie lahkunud tõeliselt leitud Jumalas. Et oleks palju tänu kõige olnu eest. Et Issand kataks kinni selle, kus jäime võlgu neile armastust sõnades või tegudes. Ja et kõige üle oleks usk – kui võimalik, siis isegi teadmine, et nende hinged on Kristuses rahus ja igaveses valguses. Sest Issanda juures on rohke arm ja elu, vaid temal on igavese elu sõnad.

Ent kas on midagi, mida saaksime teha või üksteisele tegemata jätta, et teekond maistel radadel võiks kesta kauem. Muidugi võime öelda, ja seda usun minagi, et meie elupäevade mõõt on Issanda poolt teada ja määratud. Selles usus võib leida fatalismi, aga samavõrra ka rahu. Ja arusaadavalt sõltub kõik sellest samast lapsemeelsest usaldusest, et kas meil on usku, et meie ees, taga, külje peal, üleval ja all seisab alati Issand Jeesus Kristus hea sõbrana ja tema armuline tahe. Või vähemalt siis see, milleks meid apostel Paulus on julgustanud, et Issand laseb omadele kõik heaks tulla. Viimsena ka kannatuse, leina ja surma.

Ja siiski arvan, eelnevaid mõttekõike mitte kuidagi vastustades, et peaksime üksteist rohkem hoidma ja toetama. Me ei peaks olema need, kes teevad vastastikku niigi keeruka, raskustest ja vastuoksustest täidetud elu veelgi vaevalisemaks. Ei taha kuidagi hakata taas rääkima vaktsineerimisest – tegin seda palju ja avalikult sotsiaalministeeriumi peakaplanina ning usun siiani, et vaktsiinid on päästnud ja päästavad maailmas lugematu arvu inimelusid –, kuid sellised kirjad, mida ma toona sain, ma ei arva, et need tugevdasid minu tervist ning tõid valgust ja lisa minu päevadele.

Küllap on analoogilisi kogemusi kõigil, kes midagi teevad ja sellega ennast paratamatult sihtmärgiks seavad. Ütleme küll, et korralikul mehel ei saagi vaenlased puududa, kuid siiski ei saa seda pidada normaalseks. Võimalik muidugi ja kindlasti ongi see osa uuest normaalsusest, kus meie vaimne tervis ongi saanud räsida ning seetõttu meie suhtlemised ja vastastikused väljaütlemised ei ole need, mis nad oli koroonaeelsel ajal, rääkimata ajast paar aastakümmet tagasi. Kui siia lisandub mõne puhul veel arusaam kogu tõe monopoolsest teadmisest – loe: ise tõeks olemisest –, siis ongi asjad nii, nagu nad praegu paljuski on, ning me pole õnnelikud. Kui inimene aga pole õnnelik, kui ta ei tunne kolleegide tuge ja armastust, siis ei pea me ka imestama haigestumiste üle ning võib-olla kahjuks sellegi üle, kui teeleminek võib saabuda varem.

Ove Sander,

assessor