Dialoog viib edasi

Selgi aastal on põhjust põnevusega oodata eelseisvat Paide arvamusfestivali, eriti aga kirikuteemat puudutavaid arutelusid. Teisalt ei saa üle ega ümber avaliku debati madala kvaliteedi teemast, mis sageli ka kirikus näib probleemiks olevat.
Mõnigi kord paistab vaidlejate usk oma arvamuse õigsusesse nimelt sedavõrd suur olevat, et nad ei pea vajalikuks teisi seisukohti üldse ära kuulatagi. Mis mõtet sellel oleks, kui on ette teada, et need on valed! Aga kui nii, siis igaüks, kes neid jagab, peab järelikult olema halb või rumal inimene.
Tihti antakse seda ka oma vestluskaaslasele üsna varjamatult mõista. Või esitatakse vastaspoole seisukohti lihtsustatult ja moonutatult, mis annab tunnistust sellest, et nendesse pole süvenetud.
Kõhklejate ja kõrvalseisjate poolehoidu nii paraku küll võita ei õnnestu, veendunud teisitimõtlejate ümberpööramisest rääkimata. See ei paista aga väitlejatele eriti tähtis olevatki, sest neid rahuldab täielikult omade vaimustatud heakskiit. Heaks näiteks on siinkohal debatt homoseksuaalsusega seotud küsimuste üle.
Kui me aga teistmoodi mõtlevaid inimesi tõsiselt ei võta, ei soovi muidugi ka nemad meid kuulata. Nii kaotame võimaluse oma arusaamu tutvustada ja levitada. Peale selle aga varitseb oht, et kui me teistsuguste arvamustega üldse kokku ei puutu, kaotame võime omaenda tõekspidamisi kriitiliselt hinnata.
See tuleb ilmekalt välja paljude selliste kristlaste puhul, kes usuvad end oma elus rangelt pühakirja õpetusest joonduvat. Ometi jääb kõrvalseisjale pahatihti mulje, et tegelikult ei lase nad end maapealsetest ideoloogiatest ja identiteetidest sugugi vähem mõjutada kui kõik teisedki.
Kui me tõepoolest püüdleme tõetundmise poole, tasub aga just teistsuguste veendumustega inimesi tähelepanelikult kuulata ja nende argumente tõsiselt kaaluda. Isegi siis, kui arutelu lõpus ikkagi eriarvamusele jääme, näeme maailma nüansirikkamalt ning mõistame vestluskaaslast paremini.
Saab selgeks, et meiegi peame paljusid tõdesid enesestmõistetavaks ainult selle pärast, et oleme sattunud elama teatud keskkonda ning meid on mõjutanud teatud inimesed. Adume, et isegi kui oleme eluteel enda meelest tõepoolest kokku puutunud absoluutse Tõega, langetame üksikküsimustes ikkagi alatihti ekslikke otsuseid. Ning keegi meist pole pädev üheselt otsustama, kes eksib Jumala silmis rohkem ja kes vähem.
Lihtne öelda, aga raske teha. Paistab, et meil on inimestena omane pürgimine mustvalge maailmakäsitluse poole, mis eirab tegelikkuse keerulisust ja haaramatust. Teiseks muutuvad näiliselt maailmavaatelised vaidlused küllap just seetõttu nii tuliseks, et nende varjus toimub hoopis patustele inimestele iseloomulik võitlus võimu ja ühiskondliku positsiooni pärast.
Kõike seda arvesse võttes on tõeline ime, et aeg-ajalt võib kokku puutuda ka selliste inimestega, kes teistmoodi mõtlejatesse eelarvamusteta suhtuvad ja on võimelised nendega dialoogi pidama. Võib-olla just nende kaudu räägib meiega Jumal.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter