Eesti riik algab Narvast

Taas oleme saanud rõõmustada oma kodumaa sünnipäeva tähistades. Taas oleme saanud sirge seljaga laulda: «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», heisata Eesti lippu päikesetõusul ning kaasa elada nii kaitseväe kui prominentide paraadile. Taas tuletame endale meelde, kui õnnelikud me saame täna olla.
Vabadus on eestlasele tõesti kallis. Valitsus võib rahulikult riigimakse tõsta, palkasid kärpida, haigushüvitistelt kokku hoida jne, kõik selle elavad eestlased suhteliselt rahumeelselt üle. Hakka aga ähvardama internetivabadust, kohe on tuhanded tänaval ja nõuavad endale sõnaõigust. Pole ka midagi imestada, et kogu maailmas levisid ACTA-vastased protestilained enim just endistes sotsialismimaades. Seal veel mäletatakse, milline on vabaduse hind.
Narvalasena saab Eestit ja selle tegemisi vaadata justkui distantsilt ja nii märkab mõndagi hoopis teisest vaatevinklist. Eesti riik algab Narvast, kuid kahjuks ei paista Eestimaa Narvas enam nii palju välja kui kümmekond aastat tagasi. Jah, tänavate nimed on endiselt eestikeelsed, teeviidad ja linnavalitsuse uksesildid samuti. Aga nende uste taga suheldakse suuremalt jaolt vene keeles. Isegi Narva eesti gümnaasiumis kuuleb vahetundides valdavalt vene keelt. Ja katsuge te Narvas leida raamatupidamisfirmat, kus ollakse suuteline eestikeelset kontoplaani koostama! Hea küll, see, et Narvas on kõik venekeelne, ei ärata hämmastust. Küll olen aga täheldanud, et sama tendents esineb mujalgi Eestis: vene keeles suheldakse nii bussides, kauplustes kui kõikjal riigiasutustes, kahes keeles trükitakse suur hulk kaupluste reklaambrošüüre, pankade infolehti ning korraldatakse rahvaloendust. Referendumit kahe riigikeele kohta Eestis pole vaja läbi viia, sisuliselt see juba kehtibki.
Narva koguduse õpetaja Villu Jürjo rääkis, et ta koges sel aastal esmakordselt, kuidas paljud kohalikud elanikud soovisid Eesti vabariigi aastapäevaks «palju õnne teie pidupäeva puhul». Enam nad Eesti sünnipäeva enda pidupäevaks ei pea. Nende pidupäevaks on 4. märts, Venemaa presidendi valimised. Mis põhjusel keerab narvalane Eestile selja? Eestlaste vähene kohalolek? Kümme aastat tagasi oli eestlaste suhtarv samasugune. Pikk vahemaa Tallinnaga? Ega ta ennegi ligemal olnud. Kahjuks leiab sarnaselt ükskõikset mõtteviisi kohalike eestlastegi seas. Näiteks Narva Eesti Maja pidas õigeks tähistada vastlapäeva Kristuse kannatusajal, just 24. veebruaril, samal ajal Eesti vabariigi aastapäeva kontsertjumalateenistusega.
Eestimeelsuse vähenemise põhjusi võiks tuua vähemalt kaks. Esiteks on riigi regionaalpoliitika väga nõrk. Kui mujal Eestis kaovad küladest töökohad ja inimesed, siis Narvale keeratakse lihtsalt selg. Käivad küll ministeeriumide ametnikud vahel linna vaatamas, aga sõnadest ja käepigistusest enamasti kaugemale ei jõuta. Riik ei jõua Narva! Bastionid lagunevad endises tempos, Aleksandri kiriku saali kasutada ei saa, korralikku kontserdisaali pole jne. Eestikeelsete raadiojaamadegi levi lõpeb enamasti Sillamäel.
Teiseks on praegu tõusuteel vene identiteet, ja seda vähemalt 2007. aastast alates. Sotsid ühinevad vene parteiga. Lapsi pole enam populaarne eestikeelsesse lasteaeda või kooli panna. Eesti keele õppimisele hakatakse vastu. Direktor, kes soovib gümnaasiumis eestikeelset õpet rakendada, vallandatakse.
Seda, et Eesti on teatud mõttes vaimses kriisis, täheldasid oma pidupäevakõnedes nii peaminister kui president. Väsinud on rahvas ja väsinud on tema juhid. Nagu kari, kellel pole karjast. Kuidas saaksime meie, usklikud, aidata oma maad ja rahvast? Me peame alustama iseendast – just meil on vaja meeleparandust, just meil on vaja rohkem palvetada ning kuulata Jumala sõna. Ja olgu meid, usklikke, pisuke hulgake, ka see võib aidata meie maal ja rahval hoida alles oma esiisade usk ning vabadus. See võib muuta meie maa taas paigaks, mis vilja kannab, kus kirikute uksed ei ole enam suletud ning kus rahvas leiab taas tee tarkuse allikale.

Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees