Ei saa mina aru, mille üle vaieldakse

Üldiselt teatakse, et EELK usu ja õpetuse aluseks on Piibel ja luterlikud usutunnistuskirjad. Siis aga ütleb mõni ootamatult, et polevat selge, kuidas neid tuleb tõlgendada.
Kuidas? Martin Luther on alati öelnud, et igasuguse allegoorilise vms (eksistentsiaalse jne) tõlgenduse asemel tuleb rakendada ajaloolis-grammatilist ehk sõnasõnalist tõlgendust.
«Kirjutatud on!», ütles usuisa nende vastu, kes soovisid sisulisi tõlgendusi. Nii nagu kirjas, tuleb ka teksti võtta – interpreteerida tuleb, ent viisil, et ei muudetaks teksti primaartasandit.
Kas saaks näiteks riik lubada, et riigiseadusi tõlgendatakse ainult eksistentsiaalselt? Või mida arvaks teadus, kui loodusseadusi tõlgendataks ainult piltlikult?
Väljaspool Kristust Jumala juurde?
Siis meenutatakse Lutheri väidet, et Piiblis olevat ainult see oluline, mis tegeleb Kristusega. Tõsi, Luther uuendab selle põhimõttega vana arusaama, et hämaramaid kohti pühakirjas tuleb selgitada selgemate kohtade kaudu – nii nagu esialgseid ilmutusastmeid Vanas Testamendis selgitab lõplik ilmutus Jeesuses Kristuses.
Teisalt aga on Lutheri väitel Kristus kui Isa igavene sõna isiklikult kogu Piibli autor ja miski pole selles raamatus ebaoluline.
Seejärel üritatakse kangutada usutraditsiooni, öeldes et kõigepealt tuleb määratleda, mis on üldse traditsioon. Aga vastus on ju lihtne: kiriku usutraditsioon on see, mida kirik on pühade tekstide alusel alati õpetanud ja teinud. Kui midagi läheb nendega vastuollu, siis parandatakse viga. Sihilikult ei taotleta usutraditsioonist kõrvalekaldumist.
Siis jõutakse ütlemiseni, et omasooiharate ja naiste ordinatsiooni küsimused olevat perifeersed. Võib-olla, kuid nende küsimuste menetlemisega võivad kaasneda tohutud muutused.
Kui midagi võib teha teisiti, kui on kirikus seni tehtud, siis miks ei võiks teha muidki asju teisiti. Näiteks õpetada, et ka väljaspool Kristust on võimalik leida tee Jumala juurde.
Nüüd tõstavad õpetatud teoloogid eriti häält: «Kas sina siis ei tea, ei tuleb osata asjakohaseid diferentse teha?» Tean küll, kuid ka selles valdkonnas tõmmatakse piirid sinna, kus parajasti ollakse, enam-vähem n-ö ühiskondlikul kokkuleppel.
Nagu õigesti kirjutab Tauno Teder (EK nr 44, 3. nov), toimub siiski kasvav sekulariseerumine ja religiooni privatiseerumine, nii et ka «asjakohased tõlgendused» ületavad üha enam kristlikule usule lubatavat piiri.
Kirik ei saa kõike muuta
Viimaks viidatakse, et Piibli väited olevat vastuolulised ja sõltuvad erinevatest kontekstidest. Igatahes on kõigil pühakirja väidetel üks kindel kontekst – usk elavasse Jumalasse.
Kas pole iseloomulik, et mida suurem uskmatu keegi on, seda rohkem vastuolusid ta leiab Piiblis, ja mida usklikum keegi on, seda vähem ta seal neid leiab. Loomulikult pole «usklikud» alati nii usklikud ja «uskmatud» alati nii uskmatud, kui neid hinnatakse, siiski on Piibli «vastuolud» üksnes pinnavirvendus püha raamatu lõputu ühtsussügaviku kohal.
Piibel ei ole aga elutu kivimurd, kust võime võtta vastavalt oma soovile tükke ja nendest siis moodsa ehituse kokku lappida.
Meil ei ole Looja väge sellele ehitusele elu sisse puhuda – tagajärjeks oleks omaloodud religioon (kõige otsesemas mõttes meie projektsioon), millesse ei saa ju kui omaloomingusse religioosselt uskuda. Sest religioosne usk eeldab, et rõhk lasub väljastpoolt antud ilmutusel, mis võib olla meie arvamustega vastuolus.
Kirikul ei tasu nõustuda diskussiooni alustamisega teemade üle, mille puhul ta ei saa järele anda, sest diskussiooni alustamise olemuseks on soov midagi muuta.
On asju, mida kirik saab küll selgitada, kuid mitte muuta – nagu tal ei tasu üritada oma usuvorme kaotades kinni hoida ka äraminejaid, kes lõpuks ikkagi lähevad.
Muutatahtjad võiksid pigem harjuda eluga kirikus. Olen ka ise tulnud kirikusse väljastpoolt ja algul kandnud endas mõnda muutmismõtet, kuid lapsepõlve faas on määratud ületamiseks, mitte põlistamiseks.

Arne Hiob,
teoloogiadoktor