Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas

Alljärgnev ülevaade asetub Eesti Kiriku alustatud artikliseeriasse (vt EK nr 50, 6.12.2006) Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku oikumeenilistest sidemetest. Selle ajendiks on aga hiljutine oikumeeniline suursündmus, mis mõjutab evangeelsete kirikute kooselu Euroopas, on oluline aga ka hõlmavamal oikumeenilisel suhteväljal. 12.–18. septembrini 2006 toimus Budapestis Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) – Leuenbergi Kirikuteosaduse – 6. täiskogu.

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas tegi võimalikuks «Euroopa reformatoorsete kirikute konkordia». Selle dokumendiga, mis sai lõpliku kuju 16. märtsil 1973 Baseli lähistel Leuenbergis (sellest ka nimetused Leuenbergi Konkordia (LK), ning Leuenbergi Kirikuteosadus), jõudis lõpule Euroopa tasandil läbi viidud ja aastakümneid väldanud põhjalik teoloogiliste õpetuskõneluste protsess.

Üheks innustajaks oli seejuures Kirikute Maailmanõukogu usu ja kirikukorra komisjon, osalejateks ka luterlaste ja reformeeritute ülemaailmsed konfessionaalsed osadused. Väljatöötatud tekstile kirjutas paari aasta jooksul alla ca 70 kirikut. 1975. aastal tegi seda ka toonane peapiiskop Alfred Tooming. LK-le allakirjutamine ja seeläbi liitumine Leuenbergi Kirikuteosadusega aga jätkus. Tänaseks kuulub sellesse enamik evangeelseid kirikuid Euroopas – arvult 105 kirikut.

Klassikaliste usupuhastusega seotud kirikute, s.t luterlike ja reformeeritute ning nende ühinemisel tekkinud unieeritud kirikute kõrval on ka mõni kirik, mis olles tänaseks laadilt lähedane reformeeritud kirikutele, näeb end seotuna reformatsiooni-eelsete valdeslaste ja böömi vendade liikumistega. Lisadeklaratsiooni vahel on kirikuteosadusega liitunud ka seitse metodisti kirikut Euroopas.

2003. aastal, kui kirikuteosadus oli saanud 30aastaseks, muudeti vähetuntud paigaga seotud nimi, ka EELK heakskiidul, Evangeelsete Kirikute Osaduseks Euroopas.

Evangeeliumil rajanev osadus

EKOE alusdokumendis, LKs, kirjeldatakse ühist arusaamist evangeeliumist, mille kohast mõistmist olid usupuhastuse isad väljendanud õigeksmõistuõpetuses, ning seda avatakse lähemalt ühenduses evangeeliumi kuulutamise, ristimise ja armulauaga. Selles valguses ületatakse ka õpetuslikud vastuolud ja hukkamõistmised, mis olid reformatsiooniajast saadik kirikuid lahutanud ja osadust takistanud.

Tuginedes üksmeelele, millele ollakse jõudnud fundamentaalse ja tsentraalse suhtes, evangeeliumi mõistmises, deklareeritakse LKs kirikuteosadust. LK-le alla kirjutanud kirikud on üksteisega kantsli- ja armulauaosaduses. Üheskoos ollakse võimelised pidama jumalateenistust. Ja nimelt ka nõnda, et nt luterliku kiriku õpetaja peab ja pühitseb armulauaga jumalateenistust reformeeritud kirikus ja vastupidi. Nõnda tunnustatakse ja jaatatakse üksteist kirikuna.

Et tegemist on seega olemuslikult jumalateenistusliku osadusega, sai mitmeti nähtavaks ja kogetavaks ka 6. täiskogul Budapestis: täiskogu alustanud ja lõpetanud armulauajumalateenistustel, igapäevastel palvustel, pühapäeval toimunud kogudusekülastustes, kus täiskogul osalejad jagunesid väikesteks rühmadeks, et pühitseda jumalateenistusi kohalike luterlaste, reformeeritute ja metodistide kogudustes.

Asjaolu, et EKOE juurdub jumalateenistuses, meenutati ja rõhutati nii mitmes olulises sõnavõtus kui täiskogu poolt vastu võetud lõpparuandes. Jumalateenistusliku osaduse süvendamisele aitas täiskogul kaasa ka värskelt valminud paljukeelse EKOE lauluraamatu «Armu värvid» kasutamine.

EKOE rajanemine jumalateenistuses – kantsli- ja armulauaosaduses – väljendab kokkuvõttes veendumust, et see kirikuteosadus rajaneb Jeesuse Kristuse enda kohalolul ja toimimisel. Tema on kiriku alus ja kriteerium. Jaatades seda usupuhastuse radikaalset taasavastust, keskendudes õigeksmõistusõnumile, keskendutakse kolmainu Jumala lepitavale, vabastavale toimimisele Jeesuses Kristuses.

Seepärast on tegemist olemuslikult jumalateenistusliku osadusega; osadusega, milles keskmeks ja lätteks on Jeesuse Kristuse enda kohalolu, kolmainu Jumala enda toimimine. Niisiis, see üksmeel tsentraalses võimaldas LK abil lõpetada enam kui 450 aastat väldanud kirikulõhe luterlaste ja reformeeritute vahel Euroopas.

See üksmeel aluses võimaldas paljudel kirikutel üksteist tunnustada. Samas ei tähenda see aga erinevuste tasalülitamist, ei tähenda, et erimeelsused oleksid ükskõik, ei tähenda, et tõeteadvus ja tõeküsimus nendega seoses oleksid tähtsusetud. Küll on aga nõnda, et erinevused üksikasjades on integreeritud üksmeelde tsentraalses. Nii ei ole nad enam lahutavad – ei ole takistuseks kirikuteosadusele –, küll aga vajavad selgitamist ja nõuavad nõnda edasist teoloogilist tööd.

Selles seoses väärib rõhutamist asjaolu, et LK ei ole uus usutunnistus, mis kuidagi vähendaks, asendaks või muudaks kirikute seotust oma õpetusalustega. Erinevad kirikud jaatavad ja tunnustavad üksteist kirikutena, seotuses enda jaoks kohustavate usutunnistuste külge (või siis arvestades oma usutunnistuslikke traditsioone).

Niisiis, EKOE puhul on see nimelt iga kiriku jaoks kehtiv õpetuslik alus, mis teeb üldse võimalikuks – võiks isegi ütelda: kohustab – taolise üksmeele artikuleerimise ja üksteise tunnustamise. LK näol ei ole tegemist mingi uniformse uue õpetusaluse sõnastamisega, vaid instrumendiga, mis võimaldab näha ühtsust erinevuses. EKOE on ühtsus, milleni on jõutud erinevuste kaudu, mitte erinevuste arvelt või erinevustest loobumise hinnaga.

Just see on põhjus, mispärast EKOE teostumise üheks põhielemendiks on olnud ja on jätkuvalt õpetuskõnelused. Juba LKs nimetatakse valdkondi, millega on seotud kirikute õpetuserinevused ning mille kallal kohustutakse edasi töötama. Samuti rõhutatakse, et ka ühine arusaamine evangeeliumist vajab edasist süvendamist, pühakirja tunnistuse najal läbikatsumist ja olevikustamist.

Ühine vaevanägemine tõe nimel ongi olnud üks põhilisi osaduse teostamise ja süvendamise viise. Õpetuskõnelusi on viidud läbi tervel real teemadel. Seejuures on olnud nende teostamise viis erinev ning nende tulemuste suhtes on EKOE täiskogudel võetud erinevaid seisukohti. Niisiis, nende dokumentide staatus on erinev. 1995. aastast avaldatakse relevantseid materjale sarjas «Leuenbergi tekstid».

Kõige kaalukam ja representatiivsem on senistest EKOE õpetuskõneluste tulemustest uurimus «Jeesuse Kristuse kirik», mis mõistab end reformatoorse panusena oikumeenilisse dialoogi. 1994. aasta täiskogu Viinis võttis selle dokumendi ühehäälselt vastu ning palus kirikuteosaduse kirikuid arvestada seda oma oikumeenilistes kõnelustes ja edasises töös.

Lisaks õpetuskõnelustele kohustuvad kirikud LKga koostööle tunnistamises ja teenimises kohalikul, regionaalsel ja Euroopa tasandil. Veendumus, et ühiselt ollakse osa ühest ja ainsast Jeesuse Kristuse kirikust, on seotud veendumusega, et kiriku Issand vabastab ja kohustab ühisele teenimisele. Nii on LK kirikuteosaduse teostumise olemuslikeks aspektideks üheskoos kuulutada evangeeliumi ning tegutseda õigluse ja rahu eest maailmas. Selleks vabastab ja sellega seob evangeelium!

EKOE on muidugi kõike muud kui staatiline ja jäik suurus. See on elav osadus – osadus, mille tugevdamine ja süvendamine nõuab koostööd ning mille palet kujundab kirikute ja inimeste enesepanustamine. See on osadus, mille paljutasandilise teostumise intensiivsus on eri aegadel ning maades ja regioonides olnud erinev.

Selles osaduse dünaamikas on kirikute jaoks 80ndate aastate lõpust saadik muutunud üha aktuaalsemaks Euroopa terviku kui ühise tegutsemisruumi mõõde. Esile on kerkinud väljakutsed, mis on seotud Euroopa jätkuva kokkukasvamisega, Euroopa Liidu laienemise ja arenemisega. Selle ühiselt jagatud hõlmavama ruumi kujundamisse võiksid anda ja peaksid andma evangeelsed kirikud panuse võib-olla just üheskoos.

6. täiskogu: osaduse kujundamine – evangeelne profiil Euroopas

EKOE tähtsaimaks organiks on täiskogu, mis koguneb umbes iga 6 aasta järel nädalaks ajaks ning määrab kindlaks EKOE edasise tegevuse põhijooned, otsustab uute õpetuskõneluste teemad ning valib 13-liikmelise nõukogu (end. täitevkomitee). Nõukogu vastutab täiskogude-vahelise töö eest, seda juhib ning esindab 3-liikmeline presiidium. (Nõukogu tegevust toetab omakorda EKOE kantselei, mida juhib peasekretär.)

1994. aastal Viinis toimunud 4. täiskogu juhtmõttega «Kasvav osadus tunnistamises ja teenimises – reformatoorsed kirikud Euroopas», oli lisaks juba nimetatud dokumendile «Jeesuse Kristuse kirik» EELK jaoks iseäranis mälestusväärne ka asjaolu tõttu, et EELKd esindanud, äsja peapiiskopiks saanud Jaan Kiivit valiti kirikuteosaduse etteotsa, s.t üheks presiidiumi liikmeks.

(Järgneb.)

Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas

– EKOEsse kuulub tänase seisuga 105 evangeelset kirikut üle Euroopa.

– EKOE alusdokument on Leuenbergi Konkordia (1973).

– EKOE asub internetis aadressil www.leuenberg.net.

– EKOE üheks presidendiks oli 1994–2001 peapiiskop Jaan Kiivit jun.

– EKOE kantselei asub alates 01.01.2007 Viinis, seda juhib luterlasest peasekretär Michael Bünker.

– EKOE 13-liikmelise nõukogu eesotsas on kolmeliikmeline presiidium, mida juhib Šveitsi Evangeelsete Kirikute Liidu president õp Thomas Wipf, kaaspresidentideks on õp dr Stephanie Dietrich Norra kirikust ja prof dr Michael Beintker Saksamaa Evangeelsest Kirikust.