Facebook kui kirikuskäimine
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 7. aprill 2010 Nr 17 /
Augsburgi Usutunnistuse Seltsi veebiväljaandes Meie Kirik avaldatud arvamusloos mõtiskleb Tauno Toompuu internetiseerumisega kaasnevatest väljakutsest kiriku info- ja kommunikatsioonitöös. Ta leiab, et EELK keskendatus ajalehele Eesti Kirik peaks asenduma positiivselt eklektilise meediategevusega, kus kiriku peamiseks infokandjaks pole üks ajaleht, vaid portaal, mis kasutab infovahetuseks palju erinevaid võimalusi. Lugejate vähenemine näitab traditsioonilise paberkandjal ilmuva häälekandja möödanikku vajumist ning katse lehte päästa kohustuslikuks tehtud ajalehe tellimisega juhatuse liikmetele üksnes pikendab agooniat, leiab Toompuu.
Seevastu peaks kirik nähtavaks ja kuuldavaks saama Youtube’is, Facebookis ja Twitteris. Nendest kõrvale jäämine oleks Toompuu arvates võrreldav amishite otsusega loobuda elektrist ja autodest: «Vägisi meenub möödunud aastasaja viimase kümnendi algus, kui esimeste mobiiltelefonide kasutajate üle naerdi ja iga intelligentne inimene vandus, et tema iial endale mobiili ei muretse. Täna on ka kõige suuremad boheemlased ja «vaimuinimesed» juhtmevabalt kättesaadavad ja selle üle irvitada ei tule enamikule meist mõttessegi.»
Olen Tauno Toompuu seisukohtadeg üldjoontes päri. Võib-olla on eestlasel usuasjadest Facebookis isegi lihtsam kõnelda, sest vahetu kontakti ja tagasiside puudumine konkreetse(te) vestluspartneri(te)ga (tegelikkuses on enamikul Facebooki kasutajatel muidugi kindel sõpruskond, aga minu kommentaare loevad ju ka sõprade sõbrad) loob teatava turvatunde.
Igal juhul on tore lugeda, et koguduseliikmed on Viljandi Jaani kirikus toimuvatest tütre ristsetest Facebookis teada andnud või et Kaarli Sõprade Klubi teatab ülestõusmispüha õhtul: «Oli võimas ja ülev Missa. Armulaualisi oli palju ja pean tunnistama, et ammu pole kirikus niipalju inimesi olnud. See kõik kinnitas, et Kristuse ülestõusmisel on tähendus.»
Samas on mõtlemapanev Pere ja Kodu aprillinumbris avaldatud Mariliis Ojaveere lugu, kes kogus Facebookis kolme päevaga 56 sõpra ning otsustas siis oma konto deaktiveerida, sest nende kolme päeva jooksul polnud tal mahti ei raamatut lugeda ega lapsele silma vaadata. Ta kirjutab: «Loen postitusi ja mulle hakkab tunduma, et tegelikult ei huvita siin kedagi miski ega keegi peale nende endi. Lihtsalt on tähtis olla nähtav, olla pildil. See on nagu omal ajal kirikuskäimine: pandi paremad riided selga, käidi ennast näitamas ja teisi vaatamas.»
Minagi küsin endalt, kas õhtul koju saabudes tõttan esmalt arvutit käivitama või vaatan naisele-lastele silma, ja kas Facebookis sõprade beebi- ja kiisupiltide imetlemise asemel ei peaks mõnele neist üle hulga aja külla sõitma.
Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist
