Iga sekund on värav
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 1. veebruar 2017 Nr 5 /
Möödunud pühapäeval mälestas Tartu Ülikooli-Jaani kogudus ja küllap veel teisedki õpetajat dr Urmas Pettit esimesel surma-aastapäeval. Kirik oli vaikne, valu särav ja puhastav, mälestus soe.
Hiljem, kui Raadi kalmistul jalutasin, tulid vastu naised pärgadega, kes olid küll kedagi viimsele teekonnale saatmas, ent arutlesid erksalt päevapoliitika üle. Noorem naistest ütles vanemale justkui lohutades: „Ega tal niikuinii pole mingit võimu, las ta siis olla vähemasti noor ja ilus.“ Vesteldi presidendist. Millegipärast tundus, et need sõnad oleksid ka väga hästi Urmase suhu sobinud. Kujutan ette, kuidas ta, väike muie näol, silmas särav tuluke, ütelnuks: „Las siis uisutada, kuniks jääd, olles ilus ja noor!“ Lisamata poleks kindlasti väikese ohkega jäänud, et kahjuks on ka presidente, kes nii noored ja ehk ka ilusad pole, ning neil on võimu.
„Iga sekund on värav“, pealkirjastas Urmas 2013. aastal välja antud valiku Eesti Kirikus 2008–2012 ilmunud kolumnidest. On hea tekstide kaudu vestelda, kui silmast silma enam võimalik pole. Jah, iga sekund on värav. Aga kuhu? Raamatus olevas mõtiskluses on viidatud Loomingu Raamatukogus 2010. aastal ilmunud Walter Benjamini kirjutisele „Ajaloo mõistest“, kus kirjas, et juutidel oli tuleviku järele pärimine keelatud, religioossed tekstid suunavad pigem minevikku, meenutama. Samas ei muutunud tulevik neile tühjaks, sest iga tulevikusekund oli väravake, millest võis siseneda messias.
Kristlastel on see sisenemine toimunud ja nõnda võime ühes imelise Issandaga igas hetkes, mis sisaldab nii minevikku kui ka tulevikku, olla ärksad, tänulikud ja tähelepanelikud. Vaadelda olevikku, viimasel ajal tõejärgseks maailmaks nimetatut, ja tüüne südamega palvetades teada, et on olemas tee, tõde ja elu; mida iganes meie ümber ka ei räägitaks või tehtaks.
Meie palved on kui valged tuvid südame lagendikel. Nad ehivad ja loovad teed valguse suunas. Nad süvenevad vaikusesse ja vaikus avaneb, nad märkavad pimedust ja see kaob, nad vaatavad üles ja kõik on nähtav, kõik on kuuldav, kõik on tajutav.
Kõik on sinu peopesa kumeruses, mu Jumal, ja sealt sa poetad ebemeid meie ellu, piisku põuasele maale, mis januneb, igatseb elavaks. Sa toidad meid oma lõputust valgusest, oma lõputust armastusest. Meie palved on kui valged tuvid – igavesed, lõputud.
Kätlin Liimets
