Inglitest ja kanadest

Üks inimliku mõtlemise paradokse – või tema piiratusest tulenevaid eripärasid – seisneb selles, et meie tulevikukujutlused kipuvad olema igavikukujutlused.
Me ootame tulevikult, et sääl oleksid asjad nii, nagu peab, ja ka jääksid nõnda. Ei idane ega mädane. Isegi kui peame mõistuspäraselt endale aru andma, et see pole kindlasti võimalik, võtame ikka eesmärgiks jõuda paradiisi juba siinilmas.
Aga just siis, kui tulevikuvisioonist kõneldes enam ei räägita mitmest keskpärasest või isegi kehvast võimalusest parima valimisest ajutiseks, saavad alguse möödarääkimised.
Näiteks kurdab José Eduar­do Agualusa romaanis «Minevike müüja» üks tegelane: «Pühapäevakoolis püüdis üks hädise hääle ja väsinud pilguga vana kirikuõpetaja mulle loiult selgeks teha, millest koosneb Igavik. Minu jaoks oli see lihtsalt teine sõna koolivaheaja jaoks. Kirikuõpetaja rääkis inglitest ja mina kujutasin ette kanu…»
Anders Behring Breivik paistab päevapiltidel meeldivate näojoontega blondi noorsandina, kellele meeldib poseerida küll ohvitserimundris, küll vabamüürlase põllega. Lisaks on ta end nüüd massimõrvarina ajalukku jäädvustanud.Kindlasti leidub ka talle kaasaelajaid, kuigi enamik tunneb loodetavasti üksnes põlgust ja vastikust, sest mida muud saab tunda lapsetapja vastu.
Selle kõrval vaevab ka kärsitus, mida peegeldab ja võimendab ajakirjandus. Tahetakse saada vastuseid, mille andmisega läheb kohtul veel aega.
Ühele kõige olulisemale küsimusele selgub vastus alles 1. novembriks, kui psühhiaatreist eksperdid oma arvamuse avaldavad. Küsimusele, kas Breivik on vaimuhaige. Suur osa ilmselt loodab, et on, sest teise variandi peale ei taha mõeldagi.
Kui seda ometi teha, võib asja näha ka nõnda, et Breivik võttis lihtsalt tuleviku kujundamise enda kätte, nii nagu vabas maailmas juba vähemalt pool sajandit on lapsi õpetatud. Loota saab vaid iseendale. – Selleks, et päästa vihmametsad või sinivaalad, sündimata laste elud või tõeline kristlik usk. Või et päästa Norra ühiskond immigrantidest, muslimitest ja sotsialistidest. Et keegi saab seejuures haiget, pole mitte üksnes vältimatu, vaid ka hädavajalik sõnumi edastamiseks. Sest valu on teatavasti aisting, mida pole võimalik eirata.
Siis jääbki üksnes küsimus, kui kaugele võib minna ning mis on otstarbekam ja efektiivsem: tüütuseni korrata oma sõnumit erinevaid kanaleid pidi või lihtsalt lintšida abordiarst, uputada vaalapüüdjate traaler, põletada ketser. Hukata seitsekümmend noort inimest.
Vabamüürlased heitsid Breiviki oma ridadest välja. Grupid, liikumised, parteid, mis sageli kutsuvad üles võtma kasutusele otsustavaid meetmeid «valge Euroopa kristliku kultuuri» päästmiseks, kinnitavad nüüd, et midagi taolist, nagu Breivik tegi, pole nemad kunagi silmas pidanud.
Ja siiski saab igaüks aru, et «otsustav meede» tähendab tavaliselt kellegi õiguste eiramist. Ja miks peaks õigus elule eiratavate nimekirjast automaatselt välja jääma.
See, et kultuuride paljusus, «multi-kulti», toob enesega kaasa konflikte, pole Euroopas midagi uut vähemalt Rooma impeeriumist alates. Ent see ei tähenda veel, nagu peaks tänapäeval asi jätkuma samas vaimus nagu Ismail Kadare kirjelduses eelmise sajandi alguse Albaania eluolust, kus katoliiklased, ortodoksid ja muslimid sajandeid kõrvuti elanud: «Kui kohtusid rongkäigud, kus ühes kanti Neitsi Maarja pilti ja krutsifiksi ning teises Prohveti habemekarva klaasanumas, siis puhkes kähmlus.»
Loomulikult on tänapäeva Euroopas tõsiseid probleeme immigratsiooniga, ent sellel olukorral on oma ajalugu, mille võtab lühidalt kokku Šveitsi kirjanik Max Frisch: «Me kutsusime tööjõudu, kuid tulid inimesed.» Tegemist on ikka teatavate valikute, mitte kellegi Euroopa hävitamise kava tulemusega.
Eurostati andmeil elab Euroopa Liidus küll umbes 20 miljonit muslimit, ent see teeb vaid 4% kogu liidu rahvastikust ning juurdekasv pole sugugi nii muljetavaldav, kui vahel hirmutatakse. «Euraabiast» on asi väga kaugel.
Euroopa Liitu mitte kuuluvas Norras on muslimeid suht­arvudes veelgi vähem, immigrandid kokku moodustavad umbes 12% elanikkonnast, ent kaks suurimat sisserännanute gruppi on pakistanlaste ees hoopis poolakad ja rootslased.
Probleem pole seega mitte immigrantides laiemalt või muslimeis konkreetselt, vaid ootustes tulevikule, mida ei maksa segi ajada igavikulootusega. Muidu jääbki nõnda, et üks kõneleb inglitest ja teine näeb kujutluspildis hoopis kanu.

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist