Inimene, kõigevägevam

Tänavune käre talv laseb üle tüki aja puhta südamega kaasa ümiseda Ülo Vinteri populaar­set viisi põhjamaast, me sünnimaast. Samas kasvatab see talv siinmail ilmselt globaalsesse kliimasoojenemisse skeptiliselt suhtuvate inimeste arvu, sest me kipume järeldusi tegema ikka kõige käegakatsutavamate andmete põhjal.
Teadusajakirjanik Tiit Kändler sõnastab asja tuuma nõnda: «Samamoodi nagu ilmastik nelja miljoni aasta eest, ei puuduta meie hingekeeli võimalik ilmastik tuhande aasta pärast. Puudutab ainult ühel juhul. Siis, kui toome mängu inimese. Seepärast ongi arutlused globaalse kliimamuutuse üle puhkenud siin-seal ägedateks lahinguteks, et inimene on platsi toodud. Kui palju inimene kliimat mõjutada suudab, saab ja tahab – selles on meie jaoks küsimus, ei muus.
See küsimus on tegelikult lihtne, igivana ja igikestev: kui võimas on inimene? Küsimus, millega inimene on küllap tegelenud ka enne, kui pani kirja Vana Testamendi lood, mis ju ei kõnelegi suurt muust kui inimese võimsuse piiridest. Jahve on see, kes ikka ja jälle hoiab vaos inimest, kes arvab end olevat see kõigevägevam.»
Usk inimese kõikvõimsusesse on tänapäeval tõesti võtnud enneolematud mõõtmed. Venezuela kommunikatsiooni- ja informatsiooniministeerium kuulutas möödunud nädalal, et Haiti katastroofi põhjustas USA «maavärinarelva» katsetus. Miks ka mitte? Kui inimene suudab terves maailmas kliimat muuta, mis see siis ühel väikesel saarel maavärin korraldada pole! Seda enam, et andmed pärinevad tunnustatud teadusasutuselt nimega Venemaa Põhjamere laevastik…
Aga kliimasoojenemisega on mõneti justkui usuga Jumalasse. Aknast tänavale kiigates ei paista seda Jumalat ju kusagilt, ent kui inimene oma elust kokkuvõtteid teeb, võib talle tunduda, et keegi siiski juhtis toimunut. Juba juudid tuletasid usu Jumalasse peamiselt oma rahva ajaloost. Sellega sai see Jumal mõistagi üsna konkreetsed näojooned, isegi ilmastikuolud on teda arvatavalt mõjutanud.
Kui Aabrahami järeltulijad oleksid elanud Rootsis, poleks Jahve Moosesele ilmunud võib-olla mitte põlevas põõsas, vaid näiteks veidras lumehanges, mis ka kevadpäikeses ei sula. Kas see oleks olnud põhimõtteliselt teistsugune Jumal? Mõni õige eesti mees on ju küsinud, et mis peaks meil olema asja selle juutide omaga.
Samas on geneetikute uurimused viinud järeldusele, et Euroopa mehed põlvnevad sisserändajatest või vallutajatest, kes jõudsid Euroopasse 10 000 aasta eest Lähis-Idast, nn kuldse poolkuu piirkonnast, mis ulatub Niiluse viljakast orust üle Palestiina ja Surnumere Tig­rise ning Eufrati madalikule. Seda saab väita Y-kromosoomi põhjal, mis peaaegu muutumatult isalt pojale edasi antakse.
Meie naised seevastu pärinevat küttidest-korilastest, kes pärast jääaega Euroopa lõunaosas elasid. Naised on kohalikud, mehed immigrandid. Teadusuudise formaalses keeles: «Põlluviljelejatest immigrant-isastel oli pärismaistest kütt-korilastest meeste ees mingisugune reproduktiivne eelis, mis tõigi kaasa ülemineku küttimiselt ja koriluselt põllumajandusele.»
Tore mõelda, et kõige õigemaski eesti mehes võib geneetiliselt olla ports juuti. Või egiptlast. Või sumerit.
Tegelikult on tänavune talv meie keskmist arvestades paras katastroof. Mitte küll Haitil toimunuga võrreldav, aga ikkagi. Tasub meenutada, et alul nimetatud Ülo Vinteri meloodia pärineb muusikalist «Pipi Pikksukk», mis tähendab, et otseses mõttes kirjeldatakse seal hoopis üle polaarjoone ulatuva Rootsi klimaatilisi tingimusi. Laplase pilgu jaoks on Eesti üksnes väga tinglikult põhjamaa, nii nagu šveitslasele võib suuri raskusi valmistada mõistmine, millist küngast eestlased õieti silmas peavad, lauldes: kui siit pilvepiirilt alla vaatan…  Natukesehaaval liialdades ongi inimene ehk hakanud end kõigevägevamaks pidama.

Urmas Petti,
Eesti kiriku kolumnist