Joosua juhtis Iisraeli rahva tõotatud maale

Joosua raamatus on Jumal kogu maailma Issand. Ta on Jumal, kes vabastas oma rahva Egiptuse orjusest ja juhtis oma rahvast kõrberännakul. Ta on Jumal, kes lubas Iisraelil vallutada tõotatud maa ja kes täidab kõik tõotused. 

Vana Testament algab viie Moosese raamatuga, mis räägivad esmalt kogu inimkonna ajaloost (1Ms peatükid 1–11) ja seejärel Iisraeli rahva ajaloo algetappidest (alates 1Ms 12. peatükist).

Viies Moosese raamat lõpeb olukorraga, kus Iisraeli rahvas on jõudnud tõotatud maa idapiirile. Seal Mooses sureb, aga enne surma seadis ta Joosua oma järglaseks rahvajuhina. 

Moosese abiline

Joosua raamatu võib jagada kolme ossa. Esimene osa (peatükid 1–12) kirjeldab tõotatud maa vallutamist. Teine osa (peatükid 13–19) jutustab vallutatud maa jagamisest Iisraeli suguharudele. Kolmas ja viimane osa (peatükid 20–24) rõhutab kuulekust Jumala tahtele ehk Moosese seadusele. 

Mooses oli „Issanda sulane“ (2Ms 4:10, 14:31, 4Ms 11:11, 12:7–8) ja „jumalamees“ (5Ms 33:1, Ps 90:1, Esr 3:2, 1Aj 23:14, 2Aj 30:16). Joosua oli omalt poolt „Moosese teener“ (Jos 1:1), kes tegutses Moosese abilisena. 

Kuulekas rahvajuht

Joosua juhtis võitlusüksust amalekkide vastu. Ta oli kaasas kaheteistkümne luuraja luureretkel tõotatud maale. Kümme luurel käinut tekitasid oma sõnumiga iisraellastes hirmu, aga Joosua ja Kaaleb julgustasid Iisraeli rahvast lootma sellele, et Jumal suudab anda tõotatud maa oma rahvale. Joosua oli mees, „kelles on Vaim“.

Moosese surma järel juhtis Joosua Iisraeli rahvast. Ta oli Issanda poolt ametisse nimetatud (4Ms 27:18) ja Jumalale kuulekas rahvajuht. Esimese asjana saatis ta maakuulajad Jeerikosse. 

Maakuulajaid võib Vanas Testamendis näha vaid vallutuslugudes. Nende lugude ülesanne on kinnitada, et Jumal on andnud tõotatud maa Iisraeli rahvale. Jeerikos aitas maakuulajaid hoor Raahab, kellest sai Jeesuse esiema (Mt 1:5–6) ja keda ülistatakse Uues Testamendis eeskujuliku usklikuna (Hb 11:31, Jk 2:25). Jumal kasutab neid, kelle abi oskaks kõige vähem oodata. 

Jordani ületusel  ja Jeerikos

Järgnevalt räägitakse Jordani vee ületamisest. Jumal oli seaduselaekas. Ta peatas vee ja lasi Iisraeli rahval minna mööda kuiva maad tõotatud maale. See meenutas Kõrkjamere ületamist: Egiptuse orjusest rahva vabastanud Jumal on sama Jumal, kes juhib rahva tõotatud maale. 

Jordani jõgi suubub Geneetsareti järvest umbes saja kilomeetri kaugusel asuvasse Surnumerre. See on kitsas jõgi, millele saab lihtsalt ehitada mitmes kohas tamme. Jõgi on kas maavärisemiste või veeuputuste tagajärjel ka ise kuivanud aastatel 1267 ja 1927. 

Kui rahvas jõudis tõotatud maa poolele, kohtas ta Issanda sõjaväge. Joosua küsis inglilt: „Kas sa oled meie või meie vaenlaste keskelt?“ Ingel vastas: „Ei kumbagi.“ Taevased väed kuuluvad teise reaalsusse. 

Ingel nõudis Joosualt: „Võta jalatsid jalast.“ Sama oli ingel öelnud Moosesele põleva põõsa juures. Selle kohtumise järel kõneldakse Jeeriko müüride langemisest ja ühe maailma vanima linna vallutamisest. Arheoloogilisi jälgi müürist ei ole leitud. 

Suguharude piiritülid 

Joosua raamat jätkub jutustustega tõotatud maa linnade vallutamisest ning maa jagamisest. Joosua ei jaganud maad kaheteistkümnele suguharule üksi, vaid ta tegi seda ühes preester Eleasariga (Jos 14). Maa jagati vastavalt Moosese antud juhistele, aga see ei olnud lihtne ülesanne. 

Suguharudel oli vaidlusi maa-alade üle. Eriline vaidlus sündis Benjamini suguharu piiride pärast, mis piirnesid lõunas Juudaga ja põhjas Efraimiga. Leviitidele ei antud oma territooriumi, sest nad pidid keskenduma jumalateenistusele, mitte maaharimisele.

Kui Iisraeli rahvas asus elama tõotatud maale, vajati õigussüsteemi, mida asusid teostama linna vanemad (Jos 20:4, Rt 4:1–12, 1Sm 11:3, 1Sm 16:4). Tegu oli üldise muinasaja idamaise praktikaga. 

Ka pelgulinna ehk turvalinna praktika oli tõotatud maal vajalik: seal turvati neid, kes olid kogemata pannud toime kuriteo. Maal elavate paganarahvaste usundid olid jätkuvalt Iisraeli rahvale vaevaks.

Tõotatud ja vallutatud 

Vallutatud maa ulatus Daanist Beer-Sebani (5Ms 34:1–3, 2Sm 24:2–8, 15; 2Kn 4:25). Selle ala Iisraeli rahvas vallutas (Jos 10:41, 11:17, 11:22, 13:2–7). Tõotatud maa ulatus Egiptusest Eufratini ja Jordanist Vahemereni, see oli vallutatud maast laiem ala. Tõotatud maa kirjeldus vastas egiptlaste käsitlusele sellest, mis kuulus Kaananimaale. Arheoloogia toob tõotatud maa ja vallutatud maa kõrvale veel kolmanda vaatenurga.

Hasori ja Beeteli arheoloogilised väljakaevamised osutavad, et linnad on vallutatud Joosua ajajärgul. Iisraeli mäestikualadel on aastatel 1300–1100 eKr olnud palju väikseid külasid, kus ei söödud sealiha.

See sobib kokku Joosua raamatus tooduga, mille kohaselt Iisraeli rahvas siirdus mäestikesse, mitte orgudesse. Ka see on võimalik, et Iisraeli rahvas ei suutnud vallutada kõiki neid linnu, mis Joosua raamatu põhjal vallutati. 

Sundrände ajal tekkinud

Joosua raamat sai oma praeguse kuju sadu aastaid pärast neid sündmusi, mida raamat kirjeldab, Paabeli sundrände ajal, mis toimus 500ndatel aastatel enne Kristust. Raamatus tuleb esile pilt rahvast, kes on kaotanud oma maa ja meenutab elu Jordani taga ning otsib sellega seoses uut lootust. 

Ümberlõikamine (Jos 5) oli üldine Kaananimaal, aga seda ei tuntud Babüloonias. Sundrände ajal oli vaid Juuda ala olemas üldiselt tuntud alana ja seetõttu Joosua raamat keskendub Juuda soo aladele. Peale Piiblis oleva Joosua raamatu on olemas ka samaarlaste versioon raamatust. 

Nimi Joosua on heebrea keeles Jehoshua, mille kreekakeelne vorm on Jeesus. See keeleline seos Jeesuse nimega on toonud tõlgenduse, mille kohaselt nii nagu Joosua juhtis Iisraeli rahva tõotatud maale, juhib Jeesus usklikud taevasse. Joosuat mainitakse keskse isikuna siiski vaid kahel korral Uues Testamendis (Ap 7:45 ja Hb 4:8).

Joosua raamatus on ühest küljest keskmes käskude täitmine ja teisalt tõotatud maa. Tõotatud maa andis rahvale Issand, mitte keegi Kaananimaa ebajumalatest.

Maa kuulub seega Issandale, mitte Iisraeli rahvale. Iisraeli rahvas saab maal elada seni, kuni on kuulekas Issandale. Raamatus on geograafilisi ebatäpsusi, aga oluline pole mitte geograafiline paikapidavus, vaid Jumala sõnum inimestele. 

Kaks kingitust rahvale

Joosua raamatus on keskne mõte Jumala rahvast. Jumala rahvaks olemine tähendab kuulelikkust Jumala sõnale. Jumal testis oma rahva kuulekust, nõudes vaenlaste täielikku hävitamist. 

Jumal on andnud Iisraeli rahvale kaks kingitust: Moosese seaduse ja uue juhi – Joosua. Jumal sõdib oma rahva eest, aga sellest hoolimata pole sõjavõit jumalarahvale enesestmõistetav (Jos 17:18). Püsiv sõda pole siiski eesmärk – „maa puhkas sõjast“ (Jos 14:15). Tähelepanu väärt on see, et Jumala rahva liikmeteks saavad ka Jumalat kartvad välismaalased (Rahaabi suguvõsa, Jos 6:25; Kaalebi suguvõsa Jos 14).

Joosua aja järel pole kogu rahvas enam kunagi uuendanud sel viisil oma lepingut Issandaga. 

Iisraeli pühakodasid

Joosua raamat jutustab ajajärgust, mil Jeruusalemma polnud veel ehitatud Issanda templit. Seetõttu mainitakse seal mitmeid Iisraeli pühakodasid. Gilgali pühakoda oli Benjamini suguvõsa pühakoda, millel lasus keskne roll Joosua raamatusse talletatud traditsiooni kogumisel. Ka Gibeon, Sekem ja Silo olid pühakojad, kus ülistati Issanda suurust. 

Just Sekem oli Iisraeli rahvale väga oluline jumalateenistuspaik enne Jeruusalemma templit. Patriarh Aabraham tuli tõotatud maal esimesena Sekemisse. Jaakob lubas Sekemi Joosepile. Joosepi luud maeti Sekemisse. 

Tõotatud maa vallutamise järel kogunesid Iisraeli suguharud Sekemisse ja uuendasid seal lepingu Jumalaga (Jos 8:30–34 ja Jos 24). Joosua ehitas Sekemisse altari Issandale.

Pattude tunnistamine

Joosua raamatu 7. peatükis räägitakse Aakani süüteost. Jutustus osutab, et ühe inimese patt toob õnnetuse kogu rahvale. Oluline on see, mida Joosua ütles Aakanile: „Mu poeg, anna nüüd au Issandale, Iisraeli Jumalale, tunnista temale kiituseks ja avalda mulle, mida sa oled teinud! Ära minu ees salga!“ (Jos 7:19)

Heebrea keeles tulenevad mõisted Jumala ülistamine ja pattude tunnistamine samast sõnast. Võib mõelda, et pattu tunnistades anname samas au Jumalale. Tunnistades pattu tunnistame seda, et inimene ei saa päästa iseennast. Jumal saab kogu austuse selle eest, et ta päästis inimkonna. 

Jukka Palola 

Ajalehest Siionin Lähetyslehti 1/20 (15.1.2020) „Joosua johdatti Israelin kansan Luvattuun maahan“  eesti keelde tõlkinud

Kaido Soom