Jõulukristlus ilmalikus meedias

Jõulude eel ja ajal ilmus Eesti ilmalikes meediaväljaannetes mitmeid artikleid, kus üsna üksmeelselt täheldati, et taasiseseisvumise algusaja kõrge kiriku-külastatavuse mõningase tagasilanguse järel külastab jõulupühade ajal kirikut taas rohkelt inimesi.

Allpool on toodud valik artiklitest, milles mõtestati kristluse ja jõulude seost ning seda, miks osa inimesi käib kirikus vaid jõulude ajal.

Pseudokristlased

Kõige radikaalsema hukkamõistu vaid jõulude ajal kirikus käivate inimeste suhtes sõnastas Delfi toimetaja Vilja Kiisler («Põrgusse pseudokristlased», www.delfi.ee 11. 12.2006), kes nimetas viimaseid «kristlusega flirtivateks» pseudokristlasteks. Kiisleri väitel moodustavad vaid «tühise vähemuse» need, «kellele usk tõesti korda läheb», «kelle elus on kristlikul usul olemuslik koht» ning «kes mõnelgi moel usukombeid järgivad».

Nendele, kes kristlusega jõulude ajal flirdivad, on «Kristuse õpetus tegelikult võõras» või «suuresti tundmatu». Samas ei heida Kiisler seda ette mitte kõikidele üks kord aastas kirikus käijatele, vaid eelkõige enese «usklikkust» eksponeerivatele «endistele kommunistidele», neile, kelle «kõigile teada olevad teod lasevad arvata, et nad ise oma elus ühtegi kristlikku põhiväärtust järginud ei ole» ning ka «mõningatele poliitikutele», kellele meeldib kogu rahvale demonstreerida oma jõuluaegset võltshardust.

Teoloog Toomas Paul («Religiooni essents», Eesti Päevaleht, 23.12.2006) ei kirjutanud ehk nii radikaalselt, otsekoheselt ja kõnekeeles («essents», «kollektiivse kogemuse kontinuiteet», «pühaduse semiootiline tervikraamistus» jms) kui Kiisler, kuid sisuliselt rääkis ka Paul sellest, et kirikus toimuv on tervikuna mõistetav, teadvustatav ja tähendusrikas vaid usklikule, kelle jaoks religioon on «eluviis, kus mõistmine, uskumine ja ustavus põimuvad ühes aktis».

Paul toob näiteks sõna «patt», mis uskmatu suus on kas tähenduseta või tähendab seda, et «ta on korda saatnud midagi seadusevastast», uskliku jaoks viitab «patt» aga ususfäärile ja eksimusele Jumala vastu.

Kui tuua paralleel korvpallimänguga, mida enamus «korvpalli-sõpradest» ise ei mängi, vaid saavad osa peamiselt pealtvaatamise teel, siis selles mõttes võib Pauli artiklist inspireerituna öelda, et spordi tähendust, olemust («essentsi») ja mõtet suudavad terviklikult ja tegelikult mõista, vaid need, kellele sport on eluviis ja ehk ka elufilosoofia.

Jõulud pealtvaataja pilguga

Jõulukristlust rohkem pealtvaataja pilgu läbi mõtestas AS Eesti Meedia juhatuse esimees Mart Kadastik («Jõuluflirt kirikus», Postimees, 23.12.2006). Oma pihtimuslikus artiklis kirjutas Kadastik, et tema ja ta perekond on käinud jõulude ajal kirikus juba viimane veerand sajandit, kuid tõsiusklik ta pole.

Kadastik jagab Oxfordi bioloogiaprofessor Richard Dawkinsi seisukohta, mille kohaselt religioon on evolutsiooni tagajärg. Ta möönab isegi, et «sellise seisukohaga ilmselt ei kõlbagi käia kirikus sagedamini kui kord aastas. Kui üldse».

Ning kui ta sel ainsal korral aastas kirikusse läheb, siis ei lähe ta kohtuma kellegagi, kes pruugiks istuda «pilve peal», vaid kes «istub meie endi sees». Täpsemalt ta oma kirikukülastuse motivatsioonist ei räägi, küll aga mainib veel viis põhjust, miks uskmatud jõulude ajal kirikusse lähevad.

Nendeks põhjusteks on süümepiinad, kehakultuur («enne järgnevat liigsöömist on tervislik «püsti-pingile» re˛iimis kaloreid kulutada»), hingeliigutus, perekondlik traditsioon ja kasvatus ning ebakindlus.

Ühele erandjuhtumile viitab Ivar Soopan («Jõuluklatš: kirikus on jälle popp käia», Eesti Päevaleht, 28.12.2006), kes tõi näite Halliste kiriku jõulujumalateenistusest, millest võttis osa «ennenägematult palju» inimesi, kuid põhjuseks ei pruukinud olla mitte soov kuulata jumalasõna, vaid näha jumalateenistustest osa võtnud Eesti Vabariigi presidenti.

Kirikukülastatavuse põhjuste nimekirja aitab veelgi täiendada Jüri Pino («Armas kogudus!», www.delfi.ee 22. 12.2006), kes kirjutas, et «niikuinii on pühapäev üks tühi päev ning tunnike-paar kultushoones kah ikkagi meelelahutus. Ei maga lõunani, saab õue, vagama tunde, näeb lihtviisiliselt inimesi» või «äkki näidatakse isegi televisioonikasti sees». Ning toetades kaudselt Toomas Pauli öeldud mõtet, mainib ka Pino, et seejuures nende seast paljud ei saa «tegelikult essugi aru», mis seal jumalateenistusel toimub.

Taas kord korvpalliga paralleeli tuues võiks ka siinkirjutaja öelda, et inimesed käivad korvpalli vaatamas selleks, et «püsti-pingile» re˛iimis kaloreid kulutada, häälepaelu treenida ja karjuda (töö juures ja pere keskel nii kõva häält ju teha ei saa!), avaliku elu tegelastega koos telekaamera ette jääda või et avaliku elu tegelasi kohustab korvpalli vaatamas käima nende positsioon. Kuid nii nagu sellised väited muutuvad mõttetuteks tegevkorvpallurite puhul, nii ei ilmesta need ka «tegevkristlasi».

Et kirikus lagi ei tilguks

Tartu linnapea Laine Jänes («Kes julgeb minna kirikusse?», Postimees, 22.12.2006) keskendus mitte niivõrd usuküsimustele, kuivõrd pühakodade korrahoiule. Laine Jänes toonitas, et kirik pole üksnes pühakoda, vaid kirik kannab ka «eesti rahva ajalugu». Seetõttu on oluline tagastada kirikutele ajalooliselt kuulunud hooned ning teha ka kirikuhooned korda: «Jõulude ajal on tore kirikusse minna, eriti tore on siis, kui kirikus lagi ei tilgu ja krohv ei kooru.»

Et Tartu linnapea viitas Reformierakonna plaanile «suunata pühakodade korrashoiuks» iga-aastaselt suurem summa kui on «luteri kiriku praegune aastaeelarve», võib lisaks headele soovidele tema mõtteid seostada parteipoliitilise kampaaniaga märtsi alguses toimuvateks riigikogu valimisteks.

Lõpetuseks peab tõdema, et ajal, mil kristlased kogevad raskusi kristliku sõnumi edastamisel tänapäeva inimesele arusaadavas ja tähendusrikkas keeles ja vormis, õõnestavad praegu traditsioonilisi kristlikke (jõulu)arusaamu uued «tõed» kristlusest ja Piiblist.

Usu kaotanud Jeesus

Kirjanik Jaan Kaplinski («Pisarad Jeesuse pärast», Maaleht, 21.12.2006) kirjutas oma artiklis sellest, kuidas ta lapsena nutma puhkes pärast seda, kui oli emalt teada saanud, et juudid tapsid Jeesuse. Kaplinski möönab, et kristlast temast ei saanud, kuid Jeesuse elu ja tegevus on talle huvi pakkunud sellegipoolest. Nii on ta teada saanud, et «Jeesust ei tapnud juudid, nagu ütles ema, vaid Rooma sõdurid».

Artiklis esitas ta mõtiskluse Jeesuse «väidetavast kokkupõrkest kaubitsejatega» Jeruusalemma templi eesõues. Kaplinski usub, et toona pidid templi juures olema ka valvurid ja politsei ning et Jeesust kui rahurikkujat ei ohjeldatud, võis tegemist olla suurema vastuhakuga. Et üks Jeesuse kaaslane püüdis hiljem «õpetajat mõõgaga kaitsta», siis võib oletada, et Jeesuse järgijatel olid mõõgad vööl ka templi eesõues.

Kaplinski arvab, et Jeesus võis juba templiõues loota viimase kohtupäeva saabumist ning nii «on mõistetavam tema ahastamine Gethsemanes. Tema usk oli kokku varisenud, maailma lõpp jäi tulemata, ees ootas vaid surm, millele ta läks vastu resigneerunult, lootusetult. Mida kinnitab ka tema viimane hüüatus ristil: «Mu jumal, mu jumal, miks sa oled mu maha jätnud?»».

Ei pea vist lisama, et nii mõeldes ei jää kivi kivi peale ka kristlikus jõulutraditsioonis.

Kristliku traditsiooni vastu

Veelgi radikaalsemaid väiteid esitab Jaan Martinson («Jeesus: abielumees ja kolme lapse isa», SL/Õhtuleht, 18.11. 2006), kes Dan Browni «Da Vinci koodi» ja mitme teise raamatu ning ka Jeesuse Kristuse abikaasat Maarja Madgdaleenat ja nende kolme last kujutava Leonardo da Vinci maali «Madonna kaljukoopas» põhjal kummutab kõik traditsioonilised kristlikud õpetused Kristuse sünnist, lunastussurmast ja ülestõusmisest.

«Loetuim raamat, Dan Browni «Da Vinci kood», võib olla väljamõeldis, kuid selles peitub rohkem tõde kui Piiblis. Jeesus Kristus oli tõesti tütre ja kahe poja isa ning lõpetas oma elupäevad Indias, mitte ristil.» Martinsoni artikkel lõpeb väga jõulise väitega: «Inimene on oma valikutes vaba. Kes tahab, usub Piiblit, kes tahab, usub fakte.»

Alar Kilp